Eesti pere kodu Šveitsis

Marju Kirss
Kodu & Aed
08.05.2017
Kodus on valdavaks põhjamaine lihtsus. | Marju Kirss

"Meie pere sattus elama Šveitsi kaks ja pool aastat tagasi. Tegelikult ei olnud meil mõttes Eestist ära kolida," jutustab Marju Kirss ajakirja Kodu & Aed mainumbris oma kodu loo.

Kes: Marju Kirss, Teet Kirss ja väike Neleri (3)

Mis: 90 m² kolmetoaline esimese korruse üürikorter koos aiaga

Kus: Šveitsis Zürichi külje all Opfikonis

Kolm aastat tagasi elasime oma tavalist elu Tallinnas. Teet töötas pangas ja mina olin just meie tütrekesega koju jäänud. Ühel päeval võeti Teeduga LinkedIn’is ühendust – üks suurtest Šveitsi pankadest otsis just tema profiiliga töötajat. Huvi pärast saatis ta oma CV ja olime mõlemad üllatunud, kui õige pea ka vastus tuli. Mõni kuu hiljem, pärast mitmeid intervjuusid ja kodutöid, pidime otsustama, kas jätta oma senine Eesti-elu seljataha ja proovida midagi uut. Hetk elumuutuseks tundus õige. Võtsime vahva väljakutse vastu. 

Pakkisime asjad

Saatsime osa kraamist vanemate juurde hoiule ning ülejäänu renditud kaubikuga Šveitsi. Teet läks varem kohale, et meile kodu otsida ja end kohaliku eluga kurssi viia. Šveitsi elama asumine ei ole kuigi lihtne, ehkki Euroopa riikidest on Šveitsis kõige rohkem sisserändajaid – üle veerandi elanikkonnast on sündinud väljaspool Šveitsi. Suure sisserände tõttu on elamisloa saamiseks kindlad reeglid ja sisserände kvoodid. Pikaajalise elamisloa saamiseks peab Šveitsis püsiv töökoht olema. Ka peab tööandja üksjagu asju ajama, et inimest väljastpoolt riiki tööle võtta. Riigis võib ilma töökohata elada kuni kolm kuud, aga korteri üürimiseks on vaja nii töökohta kui ka elamisluba.

Õnneks sai Teet kõik ruttu korda. Täpselt sel päeval, kui mina lapsega talle järgi lendasin, sai ta kätte ka äsja leitud üürikorteri võtmed. Selline tempo korteri leidmisel (kolme nädalaga) on Šveitsi tohutut paberimajandust arvestades erakordselt kiire. Aasta hiljem olime siiski sellest kahetoalisest korterist välja kasvanud ja hakkasime uut kodu otsima. Meil oli kindel soov, et korteris elades peaks ka lapsega koos õuesviibimise võimalus olema. Just täpselt sellise, oma hooviga, kolmetoalise, värskelt valminud korteri metsa ja põldude ääres me leidsimegi. Nüüdseks oleme selles idüllilises kohas juba poolteist aastat elanud.

Roheline idüll

Šveitslased on suured loodusearmastajad. Umbes Eesti-suuruses riigis elab 8 miljonit inimest, aga suurim linn Zürich on siiski vaid Tallinna mõõtu ja väga kodune. Zürichis ei ole palju kõrghooneid, on saksapärane vanalinn, voolav jõgi ning arvukalt parke. Enamik inimesi elab külades ja väiksemates linnades. Transpordiühendus on Šveitsis maailma parim. Rongid käivad tihti ja on kiired. Hommikul mitmekümne kilomeetri kaugusele tööle sõita pole mingi probleem. Kõikjal on palju rohelust ja isegi suurlinnades leidub alasid, kus on farmid ja rohumaad lehmade-lammastega. Nii on inimestel võimalik kodu läheduses käia värsket talukraami soetamas ja lapsed saavad loomi silitada. Kõik farmid, mida ma siin näinud olen, on avatud ja kuna inimesed on heasoovlikud, siis pole loomadelgi midagi karta. Nad on harjunud, et päevad läbi nende juurest lastega pered mööda jalutavad.

Elame Zürichist veidi väljas, külas. Tegelikult on siin kõik moodsaks eluks vajalik olemas ja Zürichi kesklinna sõidab siit bussi või rongiga 25 minutit. Mu abikaasa töötab siinsamas ja tal on ülimalt mugav rattaga tööle ja koju sõita. Ka meie tütrega käime enamasti saksa keele kursustel, ujumas ja poodides rattaga. Elu on rahulik ja turvaline. Rattad, vankrid ja grill võivad aasta läbi hoovis möödakäijate silme all seista ning pole mingit muret, et keegi need ära viiks.

Lähemalt meie kodust

Kui korterisse kolisime, olid kõik seinad valgeks värvitud, köögis valge mööbel ning vannitubagi hele ja valmis. Meie ülesanne oli vaid sisse kolida. Esimese asjana võtsime ette majapidamisruumi, millest pidi saama väike garderoob. Mul oli selge juba Eestis elades, et tubadesse ma kappe ei taha.

Teet asus sõpradelt laenatud väikese trelliga auke seina tegema, et garderoobilahendus seina kinnitada. Seinamaterjal osutus aga tugevaks betooniks ja aukude puurimine oli tõeline vaev. Lausa nii suur, et iga augu tegemise järel pidi puhkama. Lõpuks, kui kõik vajalikud augud seinas olid, tuli meile ukse taha naabrimees, tore ja sõbralik vanem härra. Ütles, et kuulis meid kõvasti puurimas ning hääle järgi tundus, et meil on midagi väga vaevalist käsil. Lõpetuseks lisas, et kui me edaspidi veel puurime, siis võib ta meile korralikku töömehe trelli laenata. No vaat, just siis, kui mitu tundi higivalamist seljataga oli. Igatahes saime vajalikud riiulid ja torud paika ning riided ja voodilinad ära paigutatud.

Nüüd oli natuke rohkem ruumi ja aega kodu sisustama asuda. Eelarve meil kuigi suur ei olnud. Arvestades, et Zürich on üks maailma kalleimaid linnu, pidime hoolikalt läbi mõtlema, mida ja kust osta. Alguses näis, et on raske leida minu lihtsale ja skandinaavialikule maitsele vastavaid asju. Aga mida enam ma mööblipoodide kodulehti sirvisin ja silma jäänud asju oma Pinteresti kontole kandsin, seda enam hakkas tunduma, et saab sisustada ka nii, et kõik ei ole ainult Ikeast ostetud.

Õnneks ei jää meie kodust eriti kaugele suur mööblipoodide piirkond. Võisin internetis silmatud asju igapäevaselt ka kohapeal vaatamas ja katsumas käia. Meil oli tegelikult enne sissekolimist kolm kuud aega sisustust planeerida. Kuna mulle meeldib õmmelda, disainida ja ise asju teha, siis võtsin ka kodusisustamist uue põneva projektina.

Alustasin sellest, et hakkasin internetist uurima, missugused kodud ja toad mulle meeldivad. Kui olin kindel oma stiilis ja selle sobivuses sisustatavasse korterisse, siis hakkasin tubadesse veebipoodidest vajalikke mööbliesemeid otsima. Tegin endale Pinterestis iga toa jaoks kausta ja salvestasin sinna kõik esemed, mis sellesse tuppa Šveitsi kaubandusvõrgust ja meie hinnatasemele vastavalt sobida võiksid. Siis tuli kõige raskem osa - nendest meeldivatest esemetest tuli hakata sobivaimaid välja valima. Üks söögilaud, ühed toolid selle ümber, üks diivan, üks voodi ... Läksin isegi nii kaugele, et printisin kõik sobilikud voodid-diivanid-toolid välja, panin kausta vahele ja muudkui võrdlesin, küsisin sõpradelt ja proovisin asju välistada.

Lõpuks olid suured mööbliesemed paigas ja sai hakata mõtlema väiksematele, siduvatele elementidele. Olen väga uhke selle üle, et ei andnud disaini osas alla ja kui olin kogu toa kujunduse peas välja mõelnud, siis täpselt nii ka tegin – ei ostnud ühtegi üleliigset asja ega soetanud midagi hetke ajel. Kõik pidi sobituma suurde pilti. Kodu sai täpselt selline, nagu unistanud olin. Me kõik tunneme ennast kodus ülimalt hästi. Pea iga päev mõtlen, kui õnnelik ma olen, et saame sellises kohas ja sellises kodus elada.

On põhjust uhkust tunda

Meie kodus on valdavaks põhjamaine lihtsus. Heledad toonid: valge, hall, hele puit. Minu kindel soob ja plaan oli elutoa pildisein. Selle teostamine võttis omajagu planeerimist, mõõtmist ja arvestamist. Kõigepealt panin paika ala, kuhu tahtsin raame paigutada, siis pidin leidma vajalike kujudega enam-vähem ühesugused pildiraamid, et see seinaala nendega täita.

Siis hakkasin meie tehtud fotosid valima - need pidid nii pikku- kui laiupidi raamidesse sobima. Panin mängu oma Photoshopi tundmise oskused ning lõikasin pildid õige suurusega valmis ja muutsin mustvalgeks. Kui pildid fotosalongist saabusid, olin väga närvis: kas need ikka sobivad meie seinale? Lõpuks mõõtsin ja märkisin ise kõik kruvikohad, puurisin augud ning panin pildid paika. Kõike seda ajal, kui mu mees ja laps tuulerõugetega voodis olid. Olin oma saavutusega väga rahul. Olin millegi kenaga lõpuks hakkama saanud.

Põhiline sisustamine võttis ainult pool aastat (kolm kuud enne sissekolimist ja kolm kuud juba korteris elades), sest mul oli tohutu soov kodu ruttu elamiseks valmis saada. Mõned asjad aga lisanduvad jooksvalt. Näiteks kasvas meie tütar beebivoodist välja ja oli aeg tema tuppa mõnus magamisnurk kujundada. Kuna me rohkem puurimisega tegeleda ei tahtnud, siis mõtlesin, kuidas oleks võimalik tema magamisnurk võimalikult hubaseks kujundada ilma asju seinale paigutamata. Lastetubade pilte sirvides olid silma jäänud puuoksad sisustuselemendina. Otsustasin, et paneme tema voodi kohale ka oksa, mille külge oleks võimalik midagi ilusat riputada.

Käisime kõik kolmekesi ratastega metsas, mis on meilt viie minuti kaugusel. See on supermõnus koht jooksmiseks, vabaõhu-jõusaaliks, niisama lapsega loodusimede avastamiseks ning värskete lillede ja marjade korjamiseks. Igatahes leidsime just õige kujuga langenud oksa ja viisime selle koduhoovi kuivama. Paari päeva pärast värvis Teet selle pihustatava värviga valgeks ja mina õmblesin lapse voodi jaoks tähekujusid ja patju. Lõpuks leidsin veel poest kaks kena valget puidust linnukest ja oravakujulise öölambi ning lapse magamispesa oligi valmis. Esimesel ööl oleksin ise tahtnud sinna magama jääda ...

Tegelen õmblemisega, mu kapp on kangaid täis ja eriti tuligi see kasuks lapse tuba sisustades, kuna sain samu halle ja roosasid kangaid kasutada läbiva joonena. Padjakatted, vimplikett seinal ja tähed puuoksa küljes on kõik samadest kangastest ning see seob kenasti toa ühtseks tervikuks.

Kartsin alguses, et lapsega elades on valdav valge värv sisustuses probleemiks, aga õnneks oleme vist väga korralikud või siis õnnelikud, et pole erilisi õnnetusi juhtunud ja kõik püsib kenasti hele. Hoian mõnel päeval nädalas kaht poissi ja imekombel on nad meie juures alati tähelepanelikud ega määri tahtlikult midagi. Mõni äpardus on muidugi juhtunud. Näiteks läks kakao diivanil ümber ja värvipurgi kork kukkus heledale vaibale, aga pahandus sai kiiresti likvideeritud ning plekid õnnestus välja saada.

Meie naabrid

Šveitsis väga armastatakse kodu ja selle ümbrust vastavalt saabuvatele pühadele kaunistada. Aasta algab veel jõulukaunistustega. Kui need on maha võetud, pannakse välja sõbrapäevateemalised asjad, siis tuleb karnevali aeg (Fasnacht), sellele järgnevad kevadpühad, siis tulevad suvised teemad: õitsevad lilled ja aiakaunistused, sügisel kõrvitsad ja kirjudest lehtedest pärjad, halloween’i tondid ja muu. Aasta lõpeb muidugi taas vingete jõulukaunistuste ja tuledes säravate majadega. Sellest inspiratsiooni saades püüan minagi lilli ja kaunistusi tubadesse tuua ning voodipesu ja muude sisustuselementidega aastaaja hõngu  luua.

Naabriteks on meil väga toredad inimesed. Maja esimest korrust jagab meiega üks lahke ja sõbralik šveitsi vanapaar. Nad on alati valmis aitama ja kui keegi meist reisile läheb, siis võtame üksteisel postkastist lehed-kirjad ja kastame lilled. Meie kohal elab naistepaar koerakesega, keda meie lapsele silitada meeldib. Nende peal elab naine oma teismelise tütrega, kes kohe esimesel kohtumisel meile ennast lapsehoidjaks pakkus. See sobis imehästi, sest käime kaks korda nädalas metsas jooksmas ja vahel kahekesi väljas. Ainult tunniks ajaks, et jooksma minna, on raske lapsehoidjat leida. Nüüd on meil aga omas majas lapsehoidja, kellega saame saksa keelt harjutada.

Sarnased artiklid