Kodu keset metsa

Aita Kivi
Võrumaa metsade keskel asuv kodu võitis konkursil "Kodu kauniks 2020" "Rahvusliku kodu preemia" 500 eurot Eesti Omanike Keskliidult. | Juta Kübarsepp

Kitsas tee lookleb pikalt Võrumaa metsade vahel, kuni jõuab ootamatult suurele lagendikule, kus lisaks elumajale asuvad saun, väliköök, grilliplats, seiklusrada, noor viljapuuaed …

„Kui siia sõites on tunne, nagu oleksid eksinud, siis oled tegelikult õiges kohas,” nendib Laane talu peremees Priit Pedanik. Koos abikaasa Hedi ja tütarde Bianka ja Beckaga plaanis ta maakodu rajades jagada oma elu selle maapealse paradiisi ja pealinnaelu vahel, kuid koroonapandeemia tõttu veedab pere Laane talus suurema osa ajast. Ainult pikemate elektrikatkestuste korral tuleb asjad pakkida ja linnakoju sõita.

 

Juhuste juhatatud
 

Maja saamislugu on kui juhtuste jada, selgitab peremees. „Tutvusin Hediga 2011. aastal. Kui sõitsin Kuldresse tema vanematega tutvuma, siis mu ema ütles, et seal lähedal on vana talukoht, mille ta oli ostnud me sugulastelt. Et ma läheks vaataks üle, kas seal on kõik korras – Kuldre ja Laane talu vahel on ju linnulennult napilt viis kilomeetrit.  

Siis nägingi esimest korda seda talu. Ja esimene emotsioon oli, et põgenen võimalikult kiiresti … Kuigi ema on siin palju suvitanud ja ka mina väikese poisina viibinud – ajal, mil siin elas mu vanatädi oma mehega. Olen linnapoiss ja soovinud küll oma maakodu, aga see pilt, mis siin tookord avanes, ehmatas korralikult ära.

Ema kinkis peagi selle talukoha mulle. Ta ainus tingimus oli, et paneksin vanale majale uue katuse peale. Terve 2011. aasta suvi mööduski nii, et ööbisime Hedi vanemate juures Kuldres ja päevad läksid siin rahmeldades. Kui majale katus peale sai, siis olime juba üksjagu kodunenud: võtad maha võsa, teed teeradu …

Elu teeb ikka imelikke käänakuid: kui keegi oleks mulle kümne aasta eest öelnud, et kuule, Priit, sa ostad omale traktori, siis ma poleks seda uskunud. Aga seda läheb vägagi sageli vaja.”

„Ja varsti tuli meil mõte, et mingi oma saunake võiks siin ju olla,” lisab Hedi.

Priit: „Jah, see koht nagu kasvas meie külge.” Või siis vastupidi.

Hedi: „See rahu, mida siin tunned, on kirjeldamatu. Linna kiirest tempost eemal, ümbritsetud ainult taimedest, lindudest ja loomadest.  Maakividest keldris elasid nahkhiired. Ükskord päästsime öökulli terrassilt; kitsed, jänesed ja rebased jalutavad sageli hoovis. Igasuguseid loomahääli on siin ka, ikka tõeline džungel.”

Priit: „Meil polnud alguses teedki, seda tuli aina täita, tõsta ja laiendada. Kui esimest korda autoga saime hoovi sõita, olime väga õnnelikud.”

Ja läkski nii, et kui vanale majale uus katus peale sai, algas sauna ehitamine. „Mõtlesime, et miks mitte: Hedi vanemad elavad ju siinkandis ja minul on see koht nüüd olemas. Siis leidsime, et magamisvõimalus peaks siiski ka olema … Sauna palgid tulid siia talvel üle põllu, 2013. aastal vabariigi sünnipäevaks sai saun püsti. Praeguseks on meil üle 100-ruutmeetrine kahekordne saunamaja, kus üleval on kaks korralikku magamistuba ja telekatuba, all saun, selle eesruum, kaminatuba,” selgitab Priit.

Uue saunaga sai nalja ka: „Me teadsime, et vesi on kaevus olemas. Aga esimesel saunapäeval selgus, et vett ei olegi, ilmselt olid veesooned kuivanud ja vana kaevu puhastamine ei aidanud.  Lasime teha uue salvkaevu, kus on vett piisavalt palju.”

 

Ehitamise maitse
 

Linnaperele peaks saunaga palkmajast maakoduna ju piisama, arvab ehk mõnigi. Aga kui oled kord ehitamise maitse suhu saanud, siis ei saa uue saunamaja aknast südamerahus pealt vaadata vana talumaja lagunemist …

„Olime tegelikult kindlad, et seda vana maja ei hakka me kunagi taastama, aga tulime siia otsima ajaloolisi esemeid. Neid me ei leidnud, küll aga väga palju vanu raamatuid. See kuidagi puudutas hinge.

Siis tulime seda vana maja vanast kraamist tühjendama. Selle käigus astus Hedi omale naela jalga ja otsustasime minna teetanusesüsti tegema,” räägib Priit. 

Hedi: „Mul veel iiveldas kõvasti, ja siis tuligi välja, et ootan Biankat. Aga saunamajas pole meil kööki ja sealne trepp on üsna ebamugav. Maja on tulles ka alati külm – see hoone on ju ainult kaminaküttega …”

Priit: „Nii otsustasimegi, et kui juba laps on tulemas, siis tuleb ka mugav maja teha. Pärast esimest last olid ainult mõtted, aga pärast teise lapse sündi oli täiesti kindel, et saunamaja jääb väikeseks. Projekteerisime uue maja ise, lähtudes vana maja kujust, suurusest ja ruumi planeeringutest.

Kuni selle päevani, mil oli ehitajatega kokku lepitud esimene kohtumine, polnud me kindlad, kas võtame vana maja täitsa maha või jätame palkseinad püsti. Lõpuks otsustasime siiski vundamendi ja vanad palkseinad alles jätta. Nagu ka osa siseseinu – ja oleme selle otsuse üle väga õnnelikud.

Need palkseinad puhastasime kõik korralikult ära. Osa palke on valgeks värvitud, osa said lihtsalt soodapesu ja jäid selliseks, nagu siis tulemus oli. Tihenduseks on sammal palkide vahel nagu vanastigi.”

Hedi: „See kuidagi õhkab teistsugust soojust. Kuidagi eriti kodust.”

Elumaja laetalad on uued, aga endiste talade jämedusega, et vana osaga kokku sobiks. Ja nende peal pole mitte viltuste lagedega katusekorrus, vaid täiskõrguses toad. Nii et väliselt ei meenuta vana maja enam miski.

Ehitus algas 2018. aasta suvel, vana liiva kühveldati liigagi palju välja. Selle asemele tuli eriti paks kiht põrandaalust soojustust. Rajati ka maaküte.

„Siin hoovis on tehtud ka omajagu tühja tööd. Et teed midagi valmis – ja siis, näiteks seoses maakütte paigaldamisega, kaevatakse kogu majaümbrus uuesti üles … Isegi viljapuuaed tuli teise kohta ümber rajada, et laste „jalgpallistaadion”, mille serva rajasime neile ka seikluspargi, oleks toast vaadates silma all. Kõik peale ühe puu kasvasid uues kohas kenasti edasi.

Mu isa on ehitaja, ta käis siin ka abiks, kuna kõik aina venis … Lõpuks jäi ikka midagi puudu, mõni laelamp ja muid pisiasju. Aga 2019. aasta sügisel pühkisime kõik ehitajad siit välja ja kolisime sisse! Oli plaan siia elama jäädagi,” jutustab Priit.

Kuid paraku: „Terve esimese sügise veetsime siin toas palavikus: Bianka proovis maa-lasteaeda ja nagu igal pool, tulid siingi haigused kallale. Kui siis suure novembritormiga elekter mitmeks päevaks ära kadus, kolisime saunamajja, kus vähemasti saab kaminat kütta. Ja varsti olime ikkagi linnas tagasi, sest kahe väikese lapsega nii palju ekstreemsusi liiga pikalt oma ellu ei tahaks! Vähemalt saime ära proovida, kuidas selles talus vanasti elati – vee ja elektrita!

Kevadiste koroonauudiste aegu oli siin aga suurepärane! Taas kord väga suur juhuste kokkulangevus, et maja valmis just vahetult enne koroonapandeemia algust. Olime terve kevade ja suve siin viiruste eest peidus. Sügisel veetsime paar kuud linnas ja nüüd uue viiruspuhangu ajal redutame jälle siin,” räägib Hedi.

Priit: „Jah, ja elamuste vähesuse üle siin elades ei kurda! On olnud nii, et sõidad kodu poole ja paar kilomeetrit varem on puu risti teele langenud. Siis jalutad esmalt majani mootorsae järele ja tagasi ning saed tee vabaks. See on ka miski, mida ma põlise linnapoisina poleks arvanud end kunagi tegevat, kuid samas on need juhtumised ka omamoodi ägedad!

Kui varem tuli ette, et pidin mingi kohtumise või koosoleku tõttu varahommikul Tallinna sõitma ja õhtul tagasi – läksin rongiga, Hedi sõidutas mind jaama –, siis nüüd olen juba üle aasta olnud vaba mees! Tegeleme pisikese perekinnisvaraga, kuigi Hedi põhiprojekt on praegu lapsed. See rahulik elu on varasemast nii erinev.”

 

Kahe koha vahel
 

„Enda jagamine oma kahe armsa kodu, linna- ja maaelamise vahel ühelt poolt pakub palju – need kaks elu on nii vahvalt erinevad –, aga võtab ka energiat. Pead mõtlema, mis sul kus on, ja see sõitmine …” ohkab Priit.

Hedi: „Kuid isegi lapsed on sellega harjunud, ei vingu autos. Tegelikult veedame siin ikka rohkem aega kui linnas. Meile meeldib väga käia lastega järvekeste ääres – neid on siin ümbruskonnas nii palju, et võid iga päev käia eri järve ääres.”

Priit: „Oleme aru saanud, et oleme täitsa kahepaiksed.”

Hedi: „Ei saa ilma linnata ega ka ilma maata. Linnulaul on küll oluline, aga sügisel tahaksid lapsed teistega mängida. Linnakodus elavad lastel sõbrannad kohe sealsamas ja nad saavad omavanustega suhelda kas või koduhoovis.

Jõulud ja muud pühad veedame alati siin. Eelmiste jõulude aegu oli meid üle 20 inimese – me mõlema vanemad, mu venna pere ja vennanaise vanemad ka. Aga koroona-aasta jõulud möödusid vaid oma perega, ainult jõuluvana leidis tee Laanele. Need olid kõige südamlikumad jõulud, mis meil kunagi olnud on!

Suviti käib külalisi palju, enamasti anname neile saunamaja kasutada, siis on kõigil privaatsust.”

Külalistega on Laane talus igati arvestatud. Maja ette rajati suvel grillikoht, mille kõik metallist asjad tegi valmis Hedi isa. Seal on grill, suitsuahi ja lõkkease ning ilmselt tuleb üks suitsuahi veel. Suurele õuealale on plaanis tööle panna robotniiduk ja paigaldada piisavalt päikesepatareisid.

Terrasse on siin palju: elumaja ees on kaks istumiskohta, sauna juures samuti. Sealt viis varem trepp alla tiigini, kuid laste turvalisuse nimel sai tiigist lõkkekohaga muruplats. Lõkke ääres saab teha laste rõõmuks vahukommiõhtuid.

Plaane on aga veel! Maakivimüürid, mille vahel vanasti asusid laut ja tall, on nüüdseks taastatud. Nende müüride vahele tuleb väliköök: pliit, gaasipliit, kamin, pitsaahi … Katus on müüridel juba peal, ühe majapoole aknaavadele tulevad ka aknad ette, et tuul ei  tõmbaks, teine jääb palavatele päevadele mõeldes avatuks. Kui kõik valmis saab, mahub suurem seltskond seal pidu pidama.

„Iga vaba hetk möödub meil midagi uut planeerides, kuigi sügiseti lubame endale, et järgmisel suvel ainult puhkame, loeme raamatuid,” tõdeb Hedi. „Viis aastat kasvatasime siin kartuleidki, aga põllupidamisest oleme nüüdseks loobunud. Kastimajandus on parem, plaanis on ka porgand ja hernes sinna panna. Ja kasvuhoone on juba ammu olemas. Seega ei pea tomatit ja kurki suvel poest ostma. Pole midagi mõnusamat kui hommikul linnulaulu saatel enda kasvatatud värske kraami järele jalutada!

Igatahes on see koht selline, kuhu tulles maandad end kõigest muust!”

 

Rahulik ja lapsesõbralik

Ivi-Els Schneider, sisearhitekt:

Tore, et see tegus pere on nii toas kui ka õues hästi palju mõelnud lastele ja kodusele pereelule laiemalt. Meeleolu interjööris ja eksterjööris on põhjamaiste mõjutustega, meile igati sobiv. Nagu ka valitud naturaalsed materjalid: puitlaudis ja palk. Hea, et aktiivse elustiili juures pole liialdatud värvilahendusega, vaid püsitud rahulikus koloriidis. Ka lastetoad pole üle kujundatud selliseks, kus lapsed ei leiaks endale kohta ja tegevust.

Sarnased artiklid