Kodu keset päikest

Aita Kivi
06.05.2020
"Kodu kauniks 2019" eripreemia "Põhjamaine kodu". | Juta Kübarsepp

„Meie lemmikkoht kodus on suur päikeseküllane terrass!” ütleb Laagris kasesalu kõrval asuvas paarismajas elav Veronika Arumets.

Terrass on ehitatud kahele poole ümber maja, seetõttu saab seal tuulevaikse ja päikeselise paiga leida nii hommiku- kui ka õhtupoolsel ajal, lõunast rääkimata. „Valisime terrassile nii madalamad kohvilauaga toolid kui ka kõrge söögilaua, sest meile meeldib terrassil süüa ka koos külalistega,” selgitab Veronika.
 

Tunne nagu suvemajas
 

Maja kõigi tubade aknad ulatuvad põrandani, nii pole valgusepuudust kunagi ja tänu loomulikule päikeseküttele on küttearved juba veebruarist alates pisemad. Suvel võiks päikeseküllus maja ehk liigagi kuumaks kütta, kuid et ruumid on väga kõrged, tõuseb liigne soojus lae alla, segamata elu.

„Mulle meeldib väga, et toad on siin nii kõrged,” kiidab Veronika. Laed on kaldsed: kui välisukse pool seinas on toa kõrgus kolm meetrit ja 30 cm, siis maja vastasküljel märksa vähem. See on mõistlik lahendus: kui peaks veel tulema talvi, mil katusele sajab paks kiht lund, siis vajub see viltuselt pinnalt ise maha. Puidust laetalad on nähtavale jäetud.

„Kui käisime esimest korda seda majaosa vaatamas, siis just need laetalad köitsid tähelepanu – nagu oleks siin rannamaja või suvila! Ja kui palju päikest paistab, siis ongi tunne, nagu elaksime suvilas,” naerab Veronika.

Paarismaja planeering on ratsionaalne: krunt umbes 500 m², sellest maja all sada ja terrassi all poolsada ruutmeetrit. Puitkarkass-konstruktsiooniga hoones on neli tuba, parkimisplatsil ruumi kolmele autole. Õuest läheb eraldi uks väikesesse panipaika. Arumetsad, kuivõrd elavad veel kahekesi, on lisapanipaigana kasutusele võtnud välisuksepoolse magamistoa – nii on kolmes ülejäänud toas silma all minimaalselt asju. Vaid need, mida on hoolega valitud.

 

Esimene oma kodu
 

„See on meie esimene päris oma ühine kodu,” räägib Hiiumaalt pärit Veronika. Ta lapsepõlvekodus, Kärdla äärelinnas asuvas kahekordses keldriga kivimajas elavad nüüd püsivalt vaid ta vanemad, kuid suviti käivad ka Arumetsad seal sageli. Koos Elva lähedalt pärit kaasaga harjutati ühiselu väikeses korteris, kuid tõeline kooselu algas alles Laagris.

„Mina elasin enne Mustamäel, mees Lasnamäel – meile mõlemale on elukeskkonna vahetus hästi suur. Siin on palju rahulikum ja vaiksem. Me sattusime siia üsna juhuslikult: otsisime ju kolmetoalist korterit ja pidasime siinset asukohta esialgu kesklinnast liiga kaugeks. Kuid tegelikult on see super. Hea, et ikka vaatama tulime!
Metsa vahel saab käia jooksmas ja jalutamas. Maja taga on Pääsküla raba, mis jääb looduskaitsevööndisse, nii et juurde siia ilmselt ei ehitata,” arvab looduslähedase kodu perenaine.

 

Väärtustades ehedaid esemeid
 

Selle kodu siseviimistlus on läbivalt helge: hele parkettpõrand, valged seinad, köögikapid ja kardinad, mille foonil pääsevad kontrastsena esile mööbli ja laetalade küpsed puidutoonid ning sinakad-hallikad tekstiilid.

„Siseviimistlus oli juba tehtud, kui seda kodu vaatama tulime. Aga meile sobis, sest see oli nii neutraalne. Ka planeeringus poleks me ilmselt midagi muutnud,” räägib Veronika.

Naisel kulus sisustamise ja asjade ümbertõstmise peale päris palju aega, enne kui tundis, et kõik on õige. „Mul oli esialgu nägemus romantilisest maamaja stiilis sisustusest – tellisime sellise köögi, nagu see nüüd on – aga hiljem vaatasin, et väliselt on maja veidike retrolik. Siis mõtlesin, et sisustusse oleks ka seda joont vaja, midagi 1960-ndaist.

Tundsin, et Skandinaavia retro peaks siia sobima. Hakkasime mehega seda mööblit vanavarapoodidest jahtima. Meil on leidudega vedanud, eriti Tallinnast väljas. Kuuekümnendate kapid ja öökapid on saadud Hiiumaa kasutatud mööbli poodidest. Neil on templid sees – firma ja disaineri nimega –, aga hind sümboolne … Magamistoa öökappide eest maksin näiteks 12 eurot tükk, pärast avastasin, et isegi Rootsis, kust nad on pärit, müüakse neid 100 euro kanti tükk … Mõned leiud on ikka väga head!”

Nii tekkis Veronikal peagi tunne, et ta ei tahagi enam osta uusi asju: „Mõtled ka sellele, kui palju toodetakse igasugust kraami ilmaasjata – ja et kas seda on ikka vaja. Harjusin kasutatud asjade ostmisega ära. Kuigi tegelikult otsin vana mööblit stiili pärast, mitte raha säästmiseks. Aga kui sa juba näed, kui ilusat mööblit saab paarikümne euroga, siis … Tõsi, diivan on uus, Iskust, ja voodi ka.”

 

Kodu kehtestatud tavad
 

Veronika töötab ametnikuna ja sai ühe päeva nädalas töötada kodukontoris juba koroonakriisi eel. Nüüd ollakse kodus muidugi märksa rohkem. Edasi-tagasi sõitmisele kulunud aja võrra jagub seega rohkem aega uues kodus tekkinud harrastustele, nagu kokkamine ja aiandus.

„Tänu sellele, et nüüd on meil korralik köök, on mul tekkinud kokandushuvi ja katsetan üha igasuguseid retsepte – korteris elades seda üldse ei olnud. Ainult hädapärase toidu tegin ära. Nüüd ootan hea meelega külalisi ja teen kolmekäigulise õhtusöögi. Soojemal aastaajal istume siis kõik pikalt terrassil, loodetavasti on varsti jälle võimalik sõpru külla kutsuda.

Hiirumaa sugulastel on tänu asukohale lihtne meile külla tulla: ei pea läbi linna sõitma. Enne kriisi ööbis üks mu vendi tööasjus pealinnas käies sageli meie kabinetis-külalistetoas. Ja meilgi on hea siit suviti Hiiumaale startida – oled ju kohe maanteele keerates linnast väljas!

Muutus ka toiduostmise harjumus: hakkasin siia kolides toidu koju tellimise teenust kasutama. Nii et tegelikult me ei käinud neis lähikonda rajatud kaubakeskustes varemgi eriti palju – aga hea, et nad olemas on. Nagu seegi, et kesklinna saab siit sõita ka bussi ja rongiga. Kuigi mul kulus pea aasta, et mõista: siit käib ju rong! Sellega saab Balti jaama, vanalinna, ümber istudes ka Tartusse.… Külalised ja meie ise ka kasutasime enne kriisi rongi päris palju.
Tänu sellele, et meil on nüüd oma aed, suuruse mõttes just paras, ei tikkunud me siia kolimise järel töövälisel ajal enam kesklinna. Isegi väljas söömas käisime harvemini, ka kinno või teatrisse minek tundus suur ettevõtmine. Kodukino on palju mõnusam!
Ja veel: enne siiakolimist käisime hästi palju Eesti spaasid läbi – aga nüüd, kui meil on oma saun, pole spaas enam käinud. Vanasti oli see tunne, et tervet nädalavahetust ei taha väikeses korteris istuda, otsisime tegevust. Praegu on aga kodus ja aias askeldamist palju!”

 

Tulevikuvõimalused
 

Veronika tunnistab, et kui nad oleksid saanud valida, eelistanuks nad maja teist, metsa poole jäävat otsa. Just metsavaate pärast. „Aga tõsi,” naerab ta: „meie terrassile paistab see-eest õhtupäike!” Sellest loobuda ei tahaks.

Mine tea, ehk ükskord tulevikus elavad Arumetsad majas, kus on nii metsavaade kui ka õhtupäike – sest siis, kui peres on juba lapsed, kes soovivad omi tube, jääb praegune pind napiks. Paar-kolm last võiks peres siiski olla, leiab kolmelapselises peres keskmisena kasvanud naine. „On ka mõtteid olnud, et kunagi tahaksime ehk hoopis Hiiumaale tagasi kolida …”
Kas praeguses kodus võiks miski ka teistmoodi olla, pärin.

„Kui tunnistada puudusi, siis see, et WC ja vannituba on koos, pole just parim lahendus. Eriti kui on külalised. Või kui oleksid teismelised lapsed. Ja kui päris ise endale kodu ehitaks, siis teeks natuke suurema kuuri või katusealuse. Õuemööbel pidi praegu õues talvituma. Varakevadel aga tundsin puudust aknalauast, kus taimi ette kasvatada.”

Sarnased artiklid