Lillelaud hakkab ärkama. Toataimede hooldus

Eneli Käger
Külm ja õhuvaene muld on meelitanud begoonia lehele jahukaste. | Eneli Käger

Niipea kui päev muutub pikemaks, tahab iga aiafänn näpud mulda suruda ja toimetama hakata. Kuna aiataimi on veel liiga vara ette kasvatada, on esimesed „ohvrid” toalilled.

Talve lõpusirgel ei näe toataimed just kõige paremad välja. Siiski ei maksa hakata neid praegu ümberistutamisega rohkem traumeerima. Rohelusega toimetamise isu saab rahuldada ka tagasihoidlikumalt.

Piirdu esialgu vaid kuivanud lehtede eemaldamisega ning vaata taimed üle haiguste ja kahjurite avastamiseks. Kolletunud lehed mullal ei riiva mitte üksnes silma, vaid on ka haiguste arenemiseks soodne koht. Lagunemine vajab ju lagundajaid ning poti piiratud tingimustes võib see saada hukatuslikuks.
Talvise vähese valgusega kipub osa taimi välja venima, teised tuhmuvad, kolmandad langetavad suure osa lehtedest, kuna ei jõua neid üleval pidada. Kasv on aeglustunud ning vee ja mineraalainete (väetised) tarbimine väiksem.

 

Lontis taim võib olla ülekastetud
 

Liialt kastes ja väetades hävivad juured kergesti. Tihti seda ei märka, sest ei näe, mis toimub mulla sees. Liigniiske muld on õhuvaene ja külm ega sobi juurte toimimiseks. Taim ei saa enam korralikult vett kätte, lehed muutuvad lõdvaks (turgor kaob).

Esimese reaktsioonina ruttab inimene lontis taime kastma, selle asemel et pista niiskuse kontrollimiseks näpp mulda. Ometigi on näpp hea vahend, kontrollimaks nii mulla niiskust kui ka temperatuuri. Müügil on ka vastavad mõõdikud, millega on mugav mõõta niiskust, temperatuuri ja pH-d.

Mõni püüab õnnetu taime istutada uude mulda ja suuremasse potti. Seda pole kuigi mõistlik teha ajal, kui taim üritab veel puhata ja ebasobivates talvistes oludes ellu jääda. Kuid taime potist välja võttes saab vähemalt kontrollida, mis mullas toimub, ja põhilisele veale ehk ülekastmisele jaole saada.

 

Jaga väetisenorm neljaks
 

Troopilist päritolu taimedel ei ole kindlat puhke- ja kasvuaega. Talvel kasvavad nad valguse vähesuse tõttu küll tagasihoidlikumalt, kuid vajavad siiski toitaineid, et elus püsida ja värvi hoida.
Talvine väetisenorm on väiksem, kevadel ja suvel hoogsa kasvu ajal suurem. Pakendil on täpselt kirjas, kui tugev väetiselahus teha ja kui tihti seda kasutada. Rusikareegel ütleb: kasvuajal väeta kord nädalas, puhkeajal pigem kord kuus.

Talviseks väetamiseks on lihtne nipp: jaga puhkeaja väetise norm (kogus kuu aja kohta) kastmiskordade vahel ära. Lihtsam on meeles pidada, et lisa väetist igale kastmiskorrale, kuid vähemalt neli korda normist vähem.

Neli korda lahjemat lahust kasuta ka siis, kui lähed üle uuele väetisele või pole talve jooksul taimi väetanud. Iga uus asi vajab ju harjumist.

 

Ilusaks lehe kaudu
 

Aga ka parim väetis ei suuda teha imet, kui juured ei toimi korralikult. Sel juhul tasub taime turgutada pigem lehe kaudu. Enne tee kindlasti selgeks, millist väetist ja millises kontsentratsioonis võib üldse lehe kaudu manustada.

Toataimi aitab talveunest välja meelitada seegi, kui lisad piserdamiseks mõeldud veele kõrvenõgese- või merevetikaekstrakti. Piserdamine suurendab ümbritsevat õhuniiskust, väetab taimi leebelt ja pealegi toimivad need vahendid kahjureid ja haigusi pärssivalt. Edukalt saab kasutada lehe kaudu väetamisel ka ampullides müüdavat orhideeväetist.

Et taimed saaksid rohkem valgust, tahab lillesõber kevade lähenedes lüüa aknad särama. Päikesepõletuse vältimiseks lükka aknapesu siiski edasi, kuni taimed on juba tugevama valgusega harjunud. Eredalt sisse paistva kevadpäikese kaitseks võiks akent pigem rohelise seebi lahusega hägusemaks piserdada.

 

Kaktuste äratamine
 

Kindlasti vajavad talvist puhkust kaktused. Nende äratamiseks olen kasutanud nii sooja veega piserdamist kui ka kastmist. Tunnen kaktusefänni, kel on kodus lausa 1300 kaktusepotti. Kuna tema maja aknad avanevad igasse ilmakaarde, saab iga taime panna talvituma just liigile sobivatesse tingimustesse Näiteks lähevad hommiku kuni keskpäeva akendele kääbuskaktused (Rebutia) ja perekond Sulcorebutia. Sellepärast, et nad on ühed varasemad, kes õitsema hakkavad, ja nii saavad nad kevadisest madalast päikesekaarest juba ilusasti osa.

Detsembris ja jaanuaris istuvad kaktused ilusasti kuivas ning võimalikult jahedas. Veebruar aga hakkab juba pakkuma väikeseid õienupukesi. Nüüd oleneb juba aknalaua temperatuurist, kas veidi kasta või ei.

Kogenud kaktusekasvataja sõnul on ärkamise-äratamise aeg üks keerulisemaid ja just siis võivad paljud taimed otsad anda. Kui kastetud muld ei ole järgmisel päeval enam märg, võib kergemalt hingata: taim elab ja tarvitab vett. Märg muld osutab, et kastsid kaktuse üle või ta on loovutanud talvel juured. Juurepalli tuleb nüüd lähemalt uurida. Siis võib avastada ka juure- või villtäid.

Kui hommikuakendel on õiepungi juba paljudel kaktustel, siis saavad oma esimese kastmise kõik taimed, olenemata kohast, kus nad talvitusid. Esimene kord kulub umbes kümme korda vähem vett kui kasvuperioodil. NB! Jälgi hoolega mulla niiskust – see ei tohi olla järgmisel päeval ikka veel märg.

Õhtupäikese akendel talvituvad lobiiviad (Lobivia) ja kiiskkaktused (Echinocereus). Aastad on näidanud, et nad saavad ka seal hakkama. Varakevadisi õisi on küll vähem, aga suvi on ju ees.

Lamekaktused (Epiphyllum) taluvad ka ilma kastmata puhkeperioodi, aga kuna amplites lae all on soojem, ei tee paha neid kord kuus kasta. Õienuppude ilmumine on märk ka nende ärkamisest.

 

Vahalilled
 

Tean kodu, kus on umbes 80 eri liiki-sorti vahalilli. Mõned kergemini, teised raskemini kasvatatavad. Perenaine leiab, et kindlasti tuleb teada eri liikide kasvunõudeid. Vahalilled käituvad sukulentidega väga sarnaselt, kõige lihtsam on neist ilma jääda ülekastmisega.

Talvise stressi vähendamiseks kasutab ta valgustorusid, sest need pakuvad suurele hulgale taimedele ühtlasemat valgust kui kitsa valgusvihuga taimelambid. Kastmisvette lisab kasvataja merevetikaekstrakti ja õige pisut orhideedele mõeldud väetist, sest selles on NPK suhtarvudes kõige vähem lämmastikku.

Igal kevadel on ikka keegi, kes ei taha kasvu alustada. Enamasti on probleem juurtes, mis kipuvad haigestuma. Selliselt taimelt soovitab perenaine võtta pistoksad, enne kui lehed vee kaotusel päris õhukeseks muutuvad.

Kui taimed näitavad kevadel juba kasvamise märke, hakkavad nad saama rohkem süüa ja juua.
Lisavalgus jääb ära siis, kui päevavalgust on juba vähemalt kaheksa tundi. Aknaid peseb minu tuttav vahalillefänn siis, kui kask akna taga lehte läheb ja pakub piisavalt kaitset ereda päikese eest.

Sarnased artiklid