Aleksei Turovski on juba selles eas – ta on 74-aastane –, kus tervisemured on sageli möödapäästmatud.
Talle on paigaldatud südamestimulaator. Kuigi arstid on mehe südametööd alati kiitnud, vajas see putitamist. "Ma arvan, et mul on tõesti hästi treenitud südamelihas, aga üks asi on hästi treenitud südamelihas, teine asi on südame elektroonika – tema pardakompuuter," muigab zooloog.
Ootamatu diagnoos
Umbes kaheksa-üheksa aastat tagasi palus perearst Alekseil tervisekontrolli tulla, kuna ta polnud ammu arsti juures käinud. Seal tehti ka vereanalüüs. "Selgus, et PSA – eesnäärme spetsiifiline antigeen –, mille tavaline ülempiir on umbes neli, oli üle 80!"
Täiendavate uuringutega leidsid arstid, et tegemist on eesnäärmevähiga, mille vastu sai Aleksei umbes 40 kiiritusseanssi, lisaks ka arstimravi. "Tulemused olid lihtsalt suurepärased. Sellest ajast peale käin regulaarses kontrollis umbes kaks korda aastas, tehakse vereanalüüs, muud ei ole vaja. Minu raviarst oli doktor Indrek Oro, suurepärane spetsialist," ei ole zooloog kiitusega kitsi.
Aleksei esineb meeleldi ka vähiliidu teavitusüritustel. "Esiteks seetõttu, et ravitulemused olid suurepärased, ja teiseks: ma heameelega räägin sellest. Kui inimene on haige, tuleb otsekohe teha kindel järeldus – peab ravile minema. Kas sa räägid sellest või mitte, see on nii-öelda temperamendi asi," kõhistab Aleksei vaikselt naerda. "Mul ei ole mitte mingit probleemi rääkida oma tervisest. Ja ma loodan, et teen seda küllaltki objektiivselt."
Elu muutev verejooks
Kõige rohkem muutis Aleksei suhtumist oma tervisesse aga hoopis eelmisel aastal avastatud maohaavand. "Haavand andis ise resoluutselt teada: nüüd või mitte kunagi!" meenutab Aleksei suurt ehmatust, kui tal tekkis võimas verejooks ühestainsast väga suurest haavandist. "Ta oli tumm, vaikne haavand. Vahel oli maos natukene raskem tunne, aga – oh jumal küll! – ma olen välizooloog, vahel ei söö tundide viisi või terve päeva. Muidugi, magu ei ole siis eriti õnnelik. Vahel, harva küll, sööd üle ja jälle magu ütleb: kuule, tagasihoidlikumalt, palun!"
Ühel maikuu õhtul oli Alekseil võimas maoverejooks. "Kuna elan Lääne-Tallinna haigla vastas Paldiski maanteel, siis kiirabi viis mind loomulikult sinna. Mind raviti umbes nädal aega. Tundsin ennast väga hästi, kirjutati välja hea ravim. Aga minu haavand oli ikkagi ilmselt natuke liiga suur ja vana. Pealegi oli esimene päev, kui mind välja kirjutati, mul väga töine. Nii toimus sama päeva öösel teine verejooks – see oli veel suurem. Siis kaotasin ka teadvuse, nii et minu poeg Mattias, kes õnneks oli kodus, kutsus mulle kiirabi," kirjeldab Aleksei kriitilist ööd.
"Kui hommikul haiglas ärkasin, istus palatis minu vastas tooli peal doktor Andres Kork, kes ütles mulle hästi rahuliku, väga armastusväärse häälega: "Ärme ootame kolmandat verejooksu, sest neljandat päris kindlasti ei tule."
Pidin talle suurest tänulikkusest kaela langema, sest meie ajal ravitakse maohaavandeid peamiselt ravimikuuridega ja operatsioon tehakse harva."
1. vahelepõige: krokodillid
Aleksei sõnul olid tal puhangud hinges, sest maohaavandeid ei kiputa eriti opereerima. "Ma olin väga õnnelik. Ja see oli hästi tore kogemus. Olin kenasti operatsioonilaua peal, igasugused aparaadid küljes ja anestesioloog – väga väärikas doktor, hästi hea huumorimeelega – seisis seal kõrval. Ja siis me rääkisime, peamiselt krokodillide anestesioloogiast. Nad on nii huvitavad loomad, nii omapärased ja oskavad teha palju salapäraseid asju: oma ainevahetuse ümberlülitamist ja temporeguleerimist," läheb Aleksei hoogu.
"Krokodillide anesteseerimine on äärmiselt problemaatiline. Sa annad ühe doosi kehamassi järgi – mitte mingit efekti! Annad kolmekordse doosi – mitte mingit efekti! Annad viiekordse doosi – mitte mingit efekti! Ja siis lisad väikese tilga sama ainet, ja loom on surnud. Selle peale naersime doktoriga suure häälega… Ja järgmine hetk olin juba postopis, kaks hästi toredat, asjalikku prouat, meditsiiniõed, seisid mu ees.
Minu esimene küsimus oli: "Kus ilmas ma olen?" Nemad vastu: "Kas näete meid?" Mina: "Jah, näen." Küsisid edasi: "Kas meil on tiivad? Kas me oleme ingli moodi?" Ütlesin: "Andke andeks, mitte päriselt." Õed vastu: "No selge, olete meie maailmas.""
Meie parimad marjad
Maohaavand pani toitumise paika. "Nüüd alustan hommikut alati kaerapudru ja mustikamoosiga. Meie metsmustikas on geniaalne mari – meie hapud metsamarjad on maailma parimad toiduasjad üldse. Eelkõige muidugi mustikas, murakas, aga see on haruldane. Siis loomulikult pohl, kuremarjast ma ei räägigi, ka metsmaasikas on väga hea," mõtiskleb zooloog.
Nüüd on müügil ka suurte marjadega kultuurmustikad. "Nad ei ole mitte kübemegi võrra halvemad või vaesemad kui metsmustikad. See on müüt, et metsmustikas on kasulik ja aedmustikas on lihtsalt mõnus ja maitsev. Sama kasulik, vähemalt!" kinnitab Aleksei.
Aleksei on teinud ka kõik selleks, et süüa umbes iga nelja tunni järel ja mitte palju korraga ning lisaks väldib ta teatud asju. "No näiteks väga teravaid kastmeid ja toitu äädikamarinaadis, mis on eluaeg olnud minu lemmikud."
Suitsetamine on rituaal
Aleksei on endamisi mõelnud: kas maohaavandi tekkele andis hoogu see, et ta on suitsetaja? Ta on suitsetanud juba viiskümmend seitse aastat, veidi alla paki päevas. "Aga ma ei tõmba suitsu kopsudesse. See on ebameeldiv. Olen proovinud paar korda, mul ei ole seda vaja. Olen nagu poolik suitsetaja," nendib ta. Ta lisab, et mõningal määral võib asi olla nikotiinisõltuvuses, kuid kõige rohkem on see rituaal.
"Pärast operatsiooni ei suitsetanud ma umbes kolm ja pool kuud. Kuid see ei olnud minu otsus: suitsetamine jättis mind maha. See ei tulnud ka sellest, et mul oleks suitsust paha hakanud – ma lihtsalt ei tahtnud. Kuid siis hakkas uuesti tekkima tahtmine ja ma panin sigareti põlema. Suitsetada päriselt nagu ei soovinudki, aga mõnus on seda suitsu vaadata."
Kukal peab olema soojas
Samas kinnitab Aleksei, et tal ei ole suhteid alkoholiga, pole kunagi olnud. See ei ole talle lihtsalt mingisugust erilist mõju avaldanud. "Alkohol pole mulle iial tulnud iseenesest meelde."
Ta on olnud olukorras, kus tuli siiski juua, ükskord puhast piiritust, teine kord valget viina. "See oli siis, kui ma aprilli alguses ujusin. Loomulikult olin ma riides ja õnneks oli hästi korraliku paksu kraega villane kampsun seljas, ka vatijope, sest mütsi ma aprillikuus suurt ei kanna. Aga kukal ei tohi ju jahtuda," räägib ta, kelmikas säde silmis.
Minu jahmunud küsimuse peale, kas tegemist oli mingi isevärki talisuplusega, vastab ta muiates: "Ei, see ei olnud talisuplemine, see oli paadist välja kukkumine!"
Õnnetu vette kukkumine leidis aset väikese äparduse tõttu ekspeditsioonil, kui üks paadis olnutest tormiankru asemel päris ankru vette viskas. "Tormiankur pidurdab paadi liikumist, aga päris ankur võtab järsult põhjast kinni. Vool ajas meie paadi pära peale püsti ja ma lendasin pika kaarega vette. Mul tuli ujuda, aga kallas oli väga kaugel. Just siis tuli kasutada sedasama valget viina. Alkohol avaldas mõju – mul hakkas kiiresti soe."
Aleksei selgitab ka, miks tuleb just kukal soojas hoida: "Kuna kukla sees on neljas ajuvatsake, kus on nii südame kui ka temperatuuri regulatsioonikeskused, siis nahk kukla peal ei tohi olla alla pluss kümne kraadi, mitte mingil juhul!"
2. vahelepõige: luik
Kuidas õnnestus siis kaks korda paadist välja kukkuda?
"Ükskord viskas mind Kasari jõel paadist välja üks luik. Võtsime ta ettevaatlikult paati, sest tema silmade ümber olid eemalt vaadates mingisugused mustad plekid. Tal olid silmad kinni, ja kui linnul on silmad täiesti kinni, siis ei ole ta aktiivne. Ta oli metsik luik, aga ei hakanud kuidagimoodi vastu ka. Siis nägin, et tal on kalakaanid: sadakond vasaku, sadakond parema silma ümber. Kalakaanid ei toitu püsisoojaste loomade verest, vaid kalade omast, kuid nad tahavad sooja saada. Silma ümber oli luigekesel soe," selgitab zooloog.
Kuna Aleksei täpsem eriala on parasitoloogia, siis olid tal mõistagi vajalikud instrumendid paadis kaasas. "Võtsin need kaanid silmade pealt ettevaatlikult ära, ise istusin kummipaadi ümmarguse serva peal, selg vee poole, nägu linnu poole. Ja kui ta silmad lahti tegi, tegi ta lahti ka oma tiivad. Ta on ülivõimas lind ja ma lendasin jälle suure kaarega. No võib-olla mitte nii suure, aga igal juhul olin mina vees, tema õhus."
Puhkus on püha kohustus
Õigupoolest on inimestel loomadelt väga palju õppida. "Üks asi, mida inimene – ma ei taha öelda "võiks" –, vaid lausa peab loomadelt õppima, on komfortkäitumine. See tagab looma korrapärase ja kvaliteetse puhkuse, vastavalt liigile puhtuse ning vedeliku-, gaasi- ja temperatuurirežiimi optimaalsuse. Komfortkäitumine on üks viiest suurest käitumisvormist: komfortkäitumine, toitumiskäitumine, kaitsekäitumine, seksuaalne käitumine ja vanemlik käitumine," selgitab zooloog.
"Loomulikult on selline jaotus tinglik. Kõik mainitud käitumisvormid on kaasasündinud, nii-öelda programmvarustus, need toimivad instinktiivselt. Instinkte võime võrrelda pardakompuutri kõvakettaga, mis iseenesest ei tee mitte midagi, vaid loom peab õppima neid kasutama. Sest kui sa ei ole regulaarselt ja korralikult saanud puhata; kui sa ei ole liigi normatiividele vastavalt puhas; kui sul on vedelikupuudus või probleemid hingamisega (st gaasivahetusega); kui sinu keha omadused ei vasta ümbritseva keskkonna tingimustele, nagu temperatuurimuutused, siis sinust elusat ja tervet looma kauaks ajaks ei ole."
Vanal ajal jälgis ja tähtsustas inimene kõike seda väga asjalikult. "No tuletage meelde: suured religioonid on määranud kohustusena puhkepäeva vähemalt kord nädalas ning kindlad puhkamis- ja ka toitumisperioodid, näiteks paastud. Mida meie teeme? Me töötame reedeti. Islam keelab seda. Laupäeviti. Judaism keelab rangelt selle. Ja me töötame pühapäeviti – ristiusk ei luba seda üldse mitte," toob Aleksei esile.
Kas me tegelikult peaksimegi kolm päeva nädalas puhkama? "Ma ei ole kindel, et just nimelt kolm päeva, aga me peaksime puhkama regulaarselt ja kvaliteetselt. On püha kohustus olla õigeks ajaks hästi puhanud. Aga seda ei ole üldse lihtne teha, eriti lääne tsivilisatsiooni tingimustes."
3. vahelepõige: rebasepoeg
Teine asi, mida Aleksei meelest tuleks loomadelt õppida, on haiguste ja terviseprobleemide ennetamine. See algab eelkõige puhtusest ja korralikust toitumisest.
"Kõrgemad selgroogsed peavad oma lapsi aktiivselt õpetama, keelates käituda nii, nagu mingis kindlas olukorras käituda ei tohi, ja näidates ette, kuidas tuleb käituda. Kuna vabalt elavatel loomadel bioloogilistest muredest vaba aega ei ole, siis loovad loomavanemad õppeolukorra: nad provotseerivad midagi, mida lapsed teha ei tohi, et saaks neid keelata," selgitab zooloog.
Näiteks toob ta rebasepoja, kellele antakse elus hiir. "Rebasel on hiilgav haistmismeel," räägib Aleksei, täiendades öeldut talle omasel kombel: "Inimesel näiteks ei ole see nii hea, kuid võrreldes lindudega oleme haistmisgeeniused," ja jätkab häirimatult rebasejuttu. "Muidugi üritab rebasepoeg nina, keele ja suuga lõhnamuljeid saada ja läheneda hiirele, aga seda ta mitte mingil juhul teha ei tohi. Närilised kannavad ja levitavad peale kõige muu leptospiroosi. See nakkushaigus ähvardab kiskjalisi imetajaid ainult siis, kui satub verre. Siis võtab õpetaja, kes on alati ema, sel väikesel silmad ja ninajuure lõugade vahele ning ütleb talle: niiviisi ei tohi me närilistega mitte mingil juhul teha! Selline keelamine on pedagoogikas ülivõimas motivaator. Loomulikult näitab emarebane ka õiget käitumist: ta hüppab üles ja langeb kogu keharaskusega sirgete jalgadega ülevalt alla. Nii lömastab ta hiire, ja ongi lihapannkook olemas!"
Teine hea näide on känguru. "Ükski maailma manner ega saar ei ole nii tulvil täis mürgiseid taimi kui Austraalia. Kängurud söövad ainult taimset toitu. Kui väike kängurupoeg on ema kukrus juba küllalt suur, hakkab ta kukrust välja vaatama. Ema kindlasti midagi nosib, sest taimtoidulised loomad peavad sööma ju võrreldes kiskjatega väga suures koguses toitaineid. Ema pöörab toidupoolise ringi, nii et tema suu lõhnaga taimeots, mida ta sööb, satuks väikese loomakese nina alla. Taim, mis on märgistatud ema suu lõhnaga, on söödav! Ja nii teevad nad väga põhjalikult, sest Austraalia taimede seas on selliseid, mis viivad kiiresti teise ilma," nendib zooloog.
"See ongi niisuguse ennetamise alus: lapsepõlves õppimine. Käte pesemine, toidu valimine, toidu töötlemine ja pesemine."
4. vahelepõige: leemur
Samas on Aleksei sõnul täielik müüt arvamus, et loomad elavad vooruslikult ja tervislikult, ilma igasuguste mõnuaineteta. "Kui sa ei taha, et su lemmikloom – eesel, koer, kass, tuvi või kuldkalake – hakkaks alkohoolikuks, narkomaaniks või nikotiinisõltlaseks, on olemas üksainus viis seda vältida: ära iial paku seda talle!" hoiatab zooloog.
"Kõikidel loomadel on suur ja põlev huvi kõiksugu tundmatute, aga vägevate, tugeva lõhna ja maitsega ainete vastu. Äkki saab neid kasutada, no näiteks puukide tõrjeks?"
Zooloog kirjeldab kunagist kogemust Madagaskaril, kus nägi leemurit, kes istus umbes kolme-nelja meetri kõrgusel oksa peal ja lutsis tuhatjalga. "Tuhatjalad on sajajalgsete sugulased. Neil ei ole tegelikult tuhat jalga, vaid ainult kolmesaja ringis. Kui tuhatjalg on kohkunud, keerab ta end justkui kellavedruks ja peidab kõik oma kolmsada jalga ja muud asjad selle sisse. Nad on täiesti kaitsetud loomad, välja arvatud nende võime eritada tugeva lõhnaga vedelikku, millel on umbes nagu kummipõlemise ja masinaõli segu moodi väga ebameeldiv lõhn. See peletab ära teiste loomade isu neid süüa, kuid seesama vedelik peletab ka puuke, kirpe ja isegi kaane," räägib Aleksei.
"Leemurid võtavad tuhatjala, kes tõmbab end kerra ja hakkab kohe haisvat vedelikku eritama, ning hõõruvad seda enda peale. Kuna leemurid on karvased ja peavad puhtust hoidma, siis lakuvad nad ennast puhtaks. Aga see tuhatjala vedelik sisaldab hallutsionogeene ja see lontrus seal, see vaene leemur, ei hõõrunud ennast, vaid lutsis seda. Lõpuks lasi ta tuhatjalal maha kukkuda ja kukkus ka ise õnnelikult Madagaskari nõgestesse. See leemur oli kõige puhtamal kujul narkomaan."
Üksikut aitab ka kuldkala
Loomaomanikest üksinda elavate vanakeste tervis, eriti vaimne, pidavat olema palju parem kui täiesti üksikutel inimestel. Kuidas lemmikloomad meie tervist niimoodi suudavad hoida?
"Ka see reegel ei ole absoluutne: nii mõnelgi üksikul inimesel on loom, aga nii füüsiline kui ka vaimne tervis ei ole tal kiita. Reeglina on sellises olukorras inimese juures elav loom samuti halvas seisundis," nendib Aleksei.
Üldjuhul peab see väide siiski paika. "Inimene on täiel määral sotsiaalne liik. Kui tal ei ole kodus teisi inimesi, aga on mõni loom, kas või kuldkalad või isegi troopilised tarakanid, siis tal on kellestki kui elusast asjast välja teha, ja see on minu meelest määrava tähtsusega asjaolu. Inimesel, kes elab kaua üksinda, on seda enam vaja suhtlemist: suhtlemisolukordi ja -partnerit. No ei saa me teistmoodi tervelt elada! Lemmikloom, kes see ka ei oleks, on suurepärane kaaslane eelkõige sellepärast, et tema elu on absoluutselt sinu vastutusel. See annab suhtlemisaluse, määrab ära kindlad rütmid, tegevused: teda tuleb toita, tema järelt koristada, talle on vaja meelelahutust."
Ei ole sellist looma, kellega poleks võimalik luua heatahtlikkuse ja kannatlikkuse korral head kontakti. "Isegi kalad akvaariumis õpivad sind tundma ja nägema – kuldkalake tunneb ära oma inimese isegi foto peal. Nii et kui sul on lemmikloom, siis su elu on sotsiaalses plaanis kvaliteetsem," võtab zooloog jutu kokku.
Kasski hoolib inimesest
Levinud on arvamus, et koerad hoiavad inimesi ja kassid kodu.
"See ei ole tõsi. Nii koerad kui ka kassid, kui sa nendega suhtled, mitte lihtsalt ei erista ega eelista sind, vaid suhtuvad sinusse täiel määral kui oma elus tähtsasse isiksusse. Loomulikult on kassile, kes on territoriaalne üksildane kiskja, territoorium väga tähtis. Aga ta õpib oma inimest tundma ja peab teda suurepäraselt meeles, üldse mitte vähemal määral kui koer. Lihtsalt koer on sotsiaalne kiskja, kelle jaoks on suhted ülitähtsad. Mõistagi käitub ta teistmoodi, kuid põhimõttelisi erinevusi nende kahe vahel ei ole," nendib Aleksei.
"Kui hoolitsed looma eest õigesti, suhtled temaga õigesti ja ta on õigesti kasvatatud, siis on ta sinu oma, aga see tähendab ka, et sina oled tema oma – just nimelt sina ja mitte naabritädi või teine pereliige. Ta suhtleb kõigiga erinevalt."
Kuidas mõõta armastust?
Kas loomad suudavad oma inimkaaslast armastada? "Mul on väga raske midagi ühemõttelist vastata sel lihtsal põhjusel, et ma ei tunne ühtegi adekvaatset, mittevasturääkivat armastuse definitsiooni. Ma olen zooloog, ma tegelen mõõdetavate nähtuste asjadega, eks ole," vastab Aleksei.
"Aga kui armastus on kindel, valiv ja isikupärane kiindumus – suur ja sügav –, siis loomad suudavad ja oskavad armastada. Kuid see kõik sõltub ka liigist. Näiteks hobune võib armastada inimest, tahab temaga suhelda ja mingisuguses kriitilises olukorras läheb ta enda eluga riskeerides oma inimest kaitsma. Kas see on armastus või karja alalhoidmise instinkt? Ma ei hakka siin vahet tegema. Seega on vastus puhtisiklik, kui soovite, üsna romantiline: miks mitte," ütleb Aleksei ja jätkab oma mõttelõnga: "Usk ja teadustöö ei puutu ju kokku. Teadus tegeleb mõõdetavate nähtustega, usk ei luba isegi mõtelda sellele, et keegi hakkaks mõõtma näiteks issanda armastust. Kuidas seda isegi teha? Jumal on kõikvõimas. Kes oleme meie, et tal keelata kasutada sellist instrumenti nagu evolutsioon? Kui jumal on kõikvõimas, siis loogiliselt võttes peaks ta suutma korraga nii olla kui ka mitte olla.
Teadus ei tegele niisuguste asjadega, ma võin seda kindlalt öelda. Aga see ei tähenda, et usk on mingisugune tühine asi, kaugel sellest! Mitte mingil juhul, otse vastupidi: see on väga tähtis asi," toonitab Aleksei.
Muidugi oleneb see ka loomast. "Mutiga on väga raske luua mingisuguseid isiklikke suhteid, siilidega veel kuidagimoodi, sest nad ei ole inimlikult võttes nii mornilt üksildased nagu mutid seal mulla sees – aga jah, ma usun, et iga loomaga on võimalik luua isiklikud suhted. See, kuidas te loomaga teineteist hoiate, kui palju on teie suhtes armastust, oleneb lõppude lõpuks sinu enda hinge soovist."
Puhtad nagu metssead
Aleksei Turovski: "Loomad on väga puhtad. Ülipuhtad loomad on näiteks metssead, aga muidugi on nad sigalikult (naerab) puhtad. On ju teada, et siga jumaldab lompe. Kevadel tekivad vedela muda ja veega lombid. Metssiga otsib just nimelt sellist lompi, mille mudas on päris palju saviollust. Ta läheb sinna sisse, on seal pikalt ja põhjalikult, ronib välja ja ettevaatlikult raputab ennast, just nagu värisedes, et vähendada vee hulka oma kasukas, aga nii, et muda jääks. See kuivab ja muutub kõvaks koorikuks, mis võtab kõvasti kinni kõikidest harjakestest.
Igal metsseal on oma sügamispuu – täpselt nii nagu peres ei ole üks hambahari kõigile, vaid igaühel on oma. Läheb siis meie siga oma puu juurde ja hõõrub ennast nii pikalt, et tunneb, kuidas katvast koorikust ühtegi raasukest peale ei jää. Nüüd on mõtet minna rabajärve, mille vesi on hapukas ja peletab puuke. See ongi puhtus sea normatiivide ja võimaluste järgi."
Koera ravisülg
Aleksei Turovski: "Koera süljes on antibiootilise võimega aineid – ta lakub mingisugust kriimustust või haava, ja see paraneb! Koera suu ja keele ravivad omadused on fikseeritud kas või dominiiklaste mungaordu nimetuses: domini canes ehk issanda koerad. Nii nagu terve koera suu ravib kehahaavu, nii ravib dominiiklaste jutlus hingehaavu."
Opereerivad rotid
Aleksei Turovski: "Loomad kasutavad ka ravimtaimi ja nad teevad isegi operatsioone.
Tihtipeale tekivad rottidel naha alla sellised kasvajad, mida on võimalik kombates tunda. Rotid võtavad patsiendi jalgadest kinni. Tuleb kirurg, reeglina emane rott, ja opereerib kasvaja oma hammastega välja."
