Alusseina materjalid ja ehitusnipid

Ain Alvela
Tootja

Kui nn euroremondi ajastul oli kõige levinum materjal seinade sirgeks ja siledaks saamisel kipsplaat, mida omakorda lihtne viimistleda, siis tänapäeval soovitakse juba märksa pretensioonikamaid lahendusi. 

Kui räägime eluruumide renoveerimisest, siis palju sõltub muidugi sellest, mis vanade seinakattematerjalide alt välja tuleb ehk siis sellest, millises seisukorras sein on. Mitte alati ei tasu eesmärgiks seada seina ideaalset siledust – omapärase seina saab ka sellele hoopis konarusi või reljeefseid disainielemente lisades.

Kui sein on ikka laineline või muul moel tugevalt ebatasane, on selge, et mingit plaati kasutamata on seda tapeediga katta kas lausa mõeldamatu või eeldab see vähemalt üsna suurt krohvi- ja pahtlitööd. Sellisel puhul võib töömahu poolest lihtsam, aga tulemuse nimel jällegi efektsem olla hoopis reljeefsuse lisamine näiteks mingite väljaulatuvate detailide näol, kusjuures lõpuks saab seina ikkagi värviga katta.

Olgu kuidas tahes, aga värvi alla minev pind peab igal juhul olema korralikult ette valmistatud – pinnavead parandatud, praod, kruvipeade kohad ja muud ebatasasused pahteldatud, pind tolmust puhastatud ja krunditud. Pindade korralik ettevalmistus tagab, et viimistlusvärv nakkub hästi ja tulemus saab ilus ning kauakestev.
Ka siis, kui lõppviimistluses on plaanis kasutada tapeeti, tasub ebatasasuste silumiseks ja võimalikult tasase pinna saamise huvides kasuta peenpahtleid. Kindlasti peab jälgima, et kasutatavad materjalid omavahel sobiksid. Vastasel juhul võib juhtuda, et tapeet ei püsi seinas või pahtel tuleb koos värviga krohvi küljest lahti.    

 

Kivile krohv ja plaadile pahtel

 

Tikkurila Vivacolori koolituskeskuse juht Meelis Tarto märgib, et kui on plaanis seina paigaldada tapeet või sein värvida, siis tavaliselt pind ikkagi pahteldatakse siledaks.

"Enamasti on ehitusplaatide kasutamine kõige kiirem ja soodsam moodus sileda ning loodis sirge aluspinna saavutamiseks. Lahenduseks võib olla mitte ainult kipsplaati. Kasutusel on ka OSB-plaat, saepuruplaat, Fermacell-plaat, kaltsiumsilikaatplaati, magneesiumoksiidplaati jt,” selgitab Tarto.

"Kips on tänu oma soodsale hinnale ja rahva seas tuntuse tõttu muidugi levinuim lahendus. Kui on soov ehitusplaati kasutada ning aluspind võimaldab, siis võib ka krohvida, aga lihtsam on krohvida ikkagi betoonist ning ehitusplokkidest (betoon, kergkruus, boorbetoon) või ka tellistest aluspinda.”

Ent nagu räägib Meelis Tarto, saab krohvida ka puitaluspinda. Selleks paigaldatakse puitalusele raabitsvõrk, mille külge krohvisegu külge hakkab. Krohvimine on küll töömahukam ning hinnalt kallim lahendus, aga samas saab aluspind tugev ja tummine, sest kui seinas on mingit tüüpi ehitusplaat, siis võib sealt hiljem kostev kobin ja kõmin inimesi häirima hakata. Jääb ju seina ja plaadi vahele tühimik, mis seina õõnsalt kajama paneb.

Kui seinad on loodist väljas ning nurgad ei ole vinklis, siis kasutatakse krohvi ja pahtliga seinte sirgeks ajamiseks nn majakaid.

"Enamasti kasutatakse metallsiine, mis looditakse ja aetakse omavahel vinklisse. Sisuliselt ehitatakse loodis ja vinklis karkass,” kirjeldab Tarto sellise töö põhimõtet. Majakad paigaldatakse teatud maa tagant (tavaliselt 60–100 cm), et krohvilatt ulatuks peale. Ning krohvimine toimubki selliselt, et majakate vahed täidetakse krohviga ning krohvilatiga silutakse siinidel, umbes nii nagu rong sõidab raudteel.

Ta ütleb, et tegelikult saab iga seina sirgeks ajada, iseasi, kui palju ruumi mahust selle tegevusega kaduma läheb. Tarto teab juhuseid, kui seinu on n-ö kasvatatud kuni 30 cm, et saada need loodi ja lae suhtes vinklisse. Vahetevahel aga loobutakse vinklist ja loodimisest ning krohvitaksegi n-ö lati alla. See tähendab, et kui silmaga vaatad, siis sein on sile ja ka enam-vähem sirge, aga kui lood või vinkel peale panna, siis on selgelt näha kõrvalekalded. Selliseid lahendusi kasutatakse enamasti hinna kaalutlusel ning ka ruumikao vältimiseks ning vahel ka seetõttu, et kui seina hakata sirgeks ajama ning kuskile „kasvatama“, siis selgub, et mingi uks või aken enam ei hakka käima või mingi muu element n-ö upub seina sisse ära.
"Pisa torni saaks ka sirgeks krohvida, aga kas on mõtet. Ja iseküsimus on, milline see siis hakkab välja nägema,” ütleb Meelis Tarto.

 

Krohvil peab olema hea aluspind

 

ASi Decora turundusassistent Kristiina Kingo ütleb alusseina sirgeks saamist selgitades, et sageli eelistatakse ebatasaste pindade parandamiseks kipsplaadi kasutamist, sest seda on lihtne paika panna ja pole suuremat vaeva ka hilisema viimistlemisega. Kipsplaat liimitakse otse seina või paigaldatakse sõrestikule. Sõrestikku on hea kasutada juhul, kui seina sisse on vaja paigaldada ka juhtmeid või torusid. Kipsplaatidega seinu pole tarvis ka üleni pahteldada – kips ise on piisavalt sirge. Sileda pinna saavutamiseks piisab ühendus- ja ristvuukide ning kruviaukude pahteldamisest.

Kiviseinte ja lagede puhul tuleb Kingo sõnul siiski kasutada lauspahteldamist, sest need pinnad on harva täiesti sirged.

"Parim valik on peeneteraline viimistluspahtel, mida on hiljem kergem ka lihvida,” selgitab ta. Algul tuleb pahteldada kõik pinnad ühtepidi ja teine kiht vastupidises suunas. Selline süsteem tagab ühtlase ja sileda pahtlikihi, mis katab kõik ebatasasused.

Krohvisegude kasutamine eeldab aluspinna korralikku kruntimist. Kruntima peab, kuna see tugevdab aluspinda, seob lahtise tolmu ja parandab naket järgmise kihiga.
Sisetöödel kasutatava krohvi valikul soovitab Kingo silmas pidada eelkõike ruumide iseloomu ja neis valitsevaid tingimusi. Nii sobivad kuiva ruumi savi-, lubi-, kips- ja tsementkrohvid, niiskes ruumis aga ei ole sobilik kasutada savi- ja kipssideainel valmistatud krohvisegusid.

"Renoveeritavate betoon- ja tellisseinte puhul on mõistlik krohvida lubi-tsementkrohviga. Seda on mugav kasutada ning lubjasisaldus tagab mõningase elastsuse, kompenseerides võimalikke soojuspaisumisi," räägib ta.
Krohvida tuleb kindlasti üks sein korraga servast servani ja nurgast nurgani, poole seina pealt töö pooleli jättes jääb silmanähtav erinevus struktuuris, mida peita pole enam võimalik. Parim temperatuur krohvimiseks jääb 15–20 plusskaardi kanti, mil õhk ei ole liialt niiske.

"Juba krohvitud seina ei pea tegelikult enam pahtliga viimistlema. Krohvitud pinda saad peale märglihvimist vastavalt enda soovile kaunimaks vormida – näiteks on hea mõte tõmmata niisutatud pintsliga poolkaari või muid mustreid,” kirjeldab Kristiina Kingo. Sein ei peakski olema alati peegelsile, sest tänapäevased trendid pooldavad kunsti- ja isikupärast lähenemist.”

 

Soojustus vaid äärmisel juhul

 

Meelis Tarto soovitab, et puhtalt ehitusfüüsikalises mõttes pole mõistlik siseseintele soojustust paigaldada, ent lisab, et kui sein on ikka külm ja seda väljastpoolt pole kuidagi võimalik soojustada, siis tuleb ikkagi paigaldada soojustusmaterjal ka siseseintele.
Ka Kristiina Kingo on seda meelt, et seina soojustatakse enamikul juhtudel ikkagi väljastpoolt – see on soojustehniliselt parim lahendus ning välistab külmasilla välis- ja siseseina ühenduskohas.
Sellegipoolest on sisekülje soojustamine võimalik, kuid Kingo hoiatab kaasnevate riskide eest. Näiteks see, et kuna veeaur liigub soojusega samas suunas ehk seest välja, võib niiskus seina sees kondenseeruda. Nii aga hakkavad majakonstruktsioonid märguma ja võivad põhjustada hallitust ja kõdunemist.

"Kui siiski otsustatakse soojustada seestpoolt, tuleb jälgida üldist põhimõtet, et vähemalt 2/3 soojustusest peab jääma väljapoole,” märgib Kingo. "Osalist seestpoolt soojustamist tehakse näiteks kaablite kaitseks. Soovi korral võib seina sisse teha veeauru- ja õhkupidav kihi, mis kaitseb kaableid ja konstruktsioone liigniiskuse eest.”

Sarnased artiklid