Katuse riskikohtadel hoia silm peal

Margit Aedla
Kriitilised kohad on katuseneelud, vintskapiseina ja katuse ühendused ning muud taolised mitme tasapinna liitekohad. | Shutterstock

Meie kliimas on sügisel katuse suurimad vaenlased tugevad vihmahood ja tuul. Mis on katuse ehitamisel valesti läinud, kui vett majja sisse hakkab tulema? Spetsialistid annavad nõu, millistele kohtadele tähelepanu pöörata ja kuidas probleemsed kohad likvideerida.

"Probleemi likvideerimine algab täpse lekkekoha tuvastamisest, mis on keerulisem, kui esmapilgul võib tunduda – peaaegu mitte kunagi ei jookse katus läbi kohast, kus lakke on tekkinud märg laik või põrandale koguni veeloik. Katusematerjalist läbi pääsenud vesi jookseb isegi lamekatuse korral mööda majakonstruktsioone edasi enne, kui tuppa jõuab. Tavaliselt valgub vesi enne tuppa tungimist allapoole mööda aluskatte ning katuseroovitise vahel paiknevaid distantsliiste, millel on sama kalle kui sarikatel," seletavad BMI Monieri müügijuht Erkki Tepper ja BMI Icopal Eesti juht Kedri Ojala.

Spetsialistide kogemus ütleb, et kõige sagedamini hakkab katus lekkima korstna ümbrusest. Seega tuleks esmalt liikuda toalaes tekkinud märjast laigust mööda katusekallet ülespoole ning vaadata, kas seal on paikneb korsten või mõni muu läbiviik katusest. Riskikohaks võib olla ka katuseakna ümbrus, kust võib mistahes väikseima ehitusliku praagi tõttu hakata asjaolude kokkusattumisel vett tuppa pressima. 

Kriitilised kohad on ka katuseneelud, vintskapiseina ja katuse ühendused ning muud taolised mitme tasapinna liitekohad. Neis paikades võivad langenud lehed, oksad või koguni kasvavad rohututid tekitada vihmavee teele ummistused, mis tuleks kindlasti eemaldada.

Kui vihmavesi ei saa selleks ettenähtud rada mööda katuselt maha voolata, hakkab ta gravitatsiooni mõjul otsima uut teed ning võib mitme asjaolu kokkulangemisel jõuda tuppa. Kui läbiviike vee tuppa tungimise kohast mööda katusekallet ülespoole minnes pole, tasub otsida vigastusi katusekattes.

Erkki Tepper ja Kedri Ojala soovitavad ühte head nippi lekkekoha tuvastamiseks – katuse aluskate tuleb hoolikalt üle vaadata juhul, kui katusekattematerjali on võimalik kerge vaevaga ajutiselt eemaldada nagu kivikatuse puhul. Kahtlasest piirkonnast tuleb katusekivid lahti võtta ning vaadata, kus aluskatte välispinnal tavapärane tolm puudub. Suure tõenäosusega tolmuvabast kohast katus lekibki.

"Kui katus laseb kusagilt vihma sisse, tuleks üle kontrollida erinevad kruvid ja nende tihendid (kas on märke hapramaks muutumisest), kas harjaplekkide tihendid on korras ning kindlasti neelud ja neeluplekid. Kui on ligipääs pööningule, tuleks kontrollida ka aluskonstruktsiooni, et näha võimalikke lekkekohti või lekkimisest tingitud niiskust konstruktsioonides. Samuti on oluline märgata, kas aluskatte peale on tekkinud veekotte. Kui aluskonstruktsioonides esineb niiskust, mille põhjuseks ei ole katuse lekkimine, on probleem tõenäoliselt puudulikus tuulutuses," räägib Ruukki turunduskoordinaator Getlin Rohtla.

Katuseakende ja katuseluukide puhul teha kindlaks, kas nende tihendid ja kinnitusvahendid on terved ning omal kohal. Anda hinnang torude läbiviikude tihenduskoonustele ja kontrollida, kas kititud kohad oleksid tihedad. Seinaliidete, korstnate jms juures vaadata üle, et aluskatte ülestõstekohad oleksid korralikult kinnitatud. Kui katus laseb kusagilt vett läbi, siis on Getlin Rohtla sõnul üldiselt probleemiks valesti teostatud sõlmed.

 

Millega probleemseid kohti parandada?

 

Erkki Tepper ja Kedri Ojala soovitavad viilkatuse parandamiseks kasutada spetsiaalset tihenduslinti ja korstna ümbruse jaoks läbiviikude tihenduskomplekte. "Eelistada tasub mitmekihilisi rullmaterjale, mida saab paigaldada aasta ringi ja ka vihmamärjale katusele. Tänu spetsiaalsele tihenduslindile ja tihendusmassile pole enamasti vajalik ka katusematerjali detailide eemaldamine. Bituumensindlitest katusel tuleks parandustöödeks kasutada spetsiaalset SBS-kummibituumenist mastiksit. Kui katuseneeludes või muudes liitekohtades on väikeseks lõigatud katusekivid lume ja jää mõjul paigast liikunud, tuleks need kindlasti õigesse kohta tagasi liimida. Selleks on olemas spetsiaalne liim, millega saab sisuliselt töötada vee all väga keerukates oludes," seletavad spetsialistid.

Kõik need vahendid võimaldavad küll lekke kõrvaldada, kuid parandustööd sellega ei lõppe. Lekkekoha õhutihedal parandamisel kipub niiskus jääma konstruktsioonidesse ning temperatuuri tõustes võivad kahjustused sellises umbses keskkonnas hoopis laieneda.

Pehastanud sarikad on ohuks kogu hoone turvalisusele ning neist võivad hakata levima puitkonstruktsioone kahjustavad seened nagu majavamm.
Et halvimat ära hoida, tuleb soojemate ja kuivemate ilmade saabudes kontrollida katusekonstruktsioonide ja soojustuse seisukorda, kuid vastu talve pole seda mõtet teha. Selleks on esmalt vaja meelde jätta ja soovitavalt isegi üles pildistada ning ära mõõta parandatud lekkekoha täpne asukoht. See võimaldab õiges kohas katusekatte avada ning koos ehitusspetsialistiga olukorda hinnata.

 

Katuse lennutab tuulest tekkinud ülerõhk


Miks tuul kangutab sageli lahti ka uue katuse? "Õigesti ja vastavalt juhenditele paigaldatud katust tuul mingil juhul lahti ei kanguta. Lisaks katuseprofiilile endale mängib rolli ka aluskonstruktsioon, näiteks millist puitmaterjali on kasutatud või milline on selle hetke konditsioon. Tihti satume olukorda, kus ehitajad pöörduvad tootja poole murega odavamatest lahendustest, mis siiani turul eksisteerivad. Nõrgemad lukusüsteemid, mille kinnitus pole nii usaldusväärne, annavad tugevamate tuulte korral alla ja halvimal juhul rebitakse kogu katus roovituse küljest lahti," kommenteerib Getlin Rohtla.

Katuselt kostev kolin on kindlasti ohu märk, et mõni katusedetail ei ole korralikult kinni ja tugevam tuul võib selle detaili isegi minema lennutada, ent kogu katuse äralendamise riski see hoopis vähendab.

Erkki Tepper ja Kedri Ojala rõhutavad, et majalt ei vii kogu katust minema otseselt mitte õues lõõtsuv tormituul, vaid hoopis tuulest tekkinud ülerõhk katusealustes tuulutuskoridoris. Tuulutusega katusekonstruktsioonides nagu kivi- ja plekk-katustel surub tormituul tuulepealse viilu katusekatet vastu roove, ent tuulealuse külje katusealustes tuulutuskanalites tekib tugev tõmme, mis püüab katusekatet ülespoole konstruktsioonist välja suruda.

Kuna see katusekülg on tuulevarjus, siis pigem valitseb seal alarõhk ja tekkivad tuulekeerised, mis kergendavad katusedetailide paigalt nihutamist. Nii võibki juhtuda, et pikaajaliste tuulte tagajärjel nihkub lõpuks mõni katusekivi, eterniitplaat või plekipaan paigalt, misjärel rõhk kohe viilualustes tuulutuskoridorides väheneb, sest õhul õnnestub katkisest kohast välja pääseda. Nii jääb terve katus füüsikaseaduste kohaselt majale alles, ent paigalt nihkunud või koguni katuselt allapuhutud katusedetail on siiski vaja oma kohale tagasi panna, et vältida lekkeohtu.

"Kui katus on korralikult ehitatud ning katusekattematerjali alla on pandud kvaliteetne aluskate, siis mõne katusedetaili nihkumine kohe leket kaasa ei too, kuid paigalt ära liikunud detail tuleb esimesel võimalusel oma kohale tagasi panna, sest aluskate ei ole mõeldult katust püsivalt vihma, lume, tuulte ja UV-kiirguse eest kaitsma," ütlevad spetsialistid.

 

Mis lahti, see tuleb tagasi panna

 

Bituumensindlite korral katusealust tuulutust ei tehta, ent sealgi proovib tuul oma hambaid. Piisab vaid mõne sindli serval lahti tulla, kui Erkki Tepperi sõnul tuul selle üles painutab ning püüab katuselt minema puhuda. Kivikatus peab üldiselt väga hästi tormituultele vastu, kuna katusekivi tänu oma väikestele mõõtmetele tavaliselt katuselt minema ei lenda. Kehvemal juhul nihutavad kõvad tuuled mõne kivi paigast. Plekk-katusega on risk veidi suurem, sest ka plekipaanid on mõõtmetelt suured. Suurema purjestuspinna tõttu on tuulel  kergem paani serva lahti kangutada ja selle katustelt minema viia. 

Kui katusekivi on paigalt nihkunud või mõni tihend kuskilt lipendab, tuleb see lihtsalt oma kohale tagasi panna. Sellega peaks iga majaomanik kergesti ka ise hakkama saama. Vahel võib olla vajalik asendada kinnitusklamber või pingutada kinnituskruve. Plekipaani lahtikangutatud serv tuleb uuesti tagasi painutada ning kruviga kinnitada, bituumensindli lipendav äär aga spetsiaalse SBS-kummibituumenist liimiga tagasi liimida ning eterniitplaat uuesti naela või kruviga kinnitada. 

 

Lehed eemalda ka katuse ühenduskohtadest

 

Tavalist hooldust ja puhastamist ei maksa unustada. Üldjuhul uhub vihmavesi katuselt suurema saaste maha, kuid Getlin Rohtla sõnul ainult vihmaveele loota ei saa. Seepärast tuleb vähemalt kord aastas katus ja vihmaveerennid puulehtedest ja muust prahist puhastada.

Üldjuhul lumi ei kogune värvitud katusele (libiseb alla) ega ületa seetõttu katusekonstruktsiooni kandevõimet.

"Sellegipoolest, kui lume eemaldamine on vajalik, siis on katuse tervise huvides soovitatav jätta sinna vähemalt 10 cm lumekiht – see kaitseb värvkatet lume eemaldamise ajal. Kivi-, eterniit- ja bituumenkatustele koguneb mustus ja sammal kiiremini kui teraskatustele," märgib Getlin Rohtla.

Kuigi katusele iga päev ei ronita, tuleks katust siiski puhastada vähemalt korra aastas, siis kui enamik lehtedest on langenud. Okstest ja vettinud lehesodist tuleb ära puhastada ka veerennid, sest needki on heaks kasvukohaks samblale. Kui aga katusel on märgata juba sammaldunud alasid, siis ei tohiks asjaga kauem viivitada, vaid tegutseda kohe.

Pinnakattele tekkinud kahjustused tasub alati ära parandada, kuna parandamata pinnadefektid lühendavad toote kasutusiga. Värvimisel tuleb kasutada värvkatte parandamiseks sobivaid värve. Enne parandusvärvimist tuleb kriimustatud koht puhastada mustusest lakibensiiniga. Pärast kuivamist kaetakse kriimustatud kohad võimalikult peenikese pintsliga 1–2 korda.

Eriti hoolikalt peaks Erkki Tepper ja Kedri Ojala sõnul lehtedest ja bituumensindlitest katuse korral ka kiltkivipurust puhastama vihmaveerennid, sest ummistuse korral ei saa vesi ära voolata ning hakkab katusekonstruktsioone (nt sarikaotsi) märjaks tegema, mis võib tekitada niiskuskahjustuse.

Samuti kogunevad lehed sageli katuseneeludesse (katuse ühenduskohtadesse) või läbiviikude juurde (kohtadesse, kus katusest on midagi läbi toodud). Sinna on hiljem lumi kerge kogunema ning korduvalt sulades ja uuesti külmudes võib see katusematerjali kahjustama hakata. 

Kivikatuse ülevaatamisel peaks jälgima, et kõik katusekivid ja tihendid oleksid omal kohal ning et katusel poleks näha mingeid nähtavaid vigastusi. Alustada tuleks katuseharjast, kus kõik harjakivid peavad olema paigas. Lisaks tuleb kontrollida, et katuse harjatihend poleks lahti tulnud. Seejärel peaks silmadega üle käima kogu katusepinna ja veenduma, kas kõik reakivid on terved ja omal kohal. Kui katusel on läbiviigud, siis peaks kontrollima, et ka nende tihendid oleksid paigas. 

Seejärel tuleks üle vaadata katuseneelud ning kontrollida, kas neelupleki ja katusekivide vahel paigaldatud tihend on omal kohal. Samuti on oluline jälgida, et neelude peal olevate kivide servad oleksid terved. Kui neelukividest on mõni lahti tulnud, siis see võib olla ohumärk, et fikseerimata kive on rohkem. Seetõttu tasuks kõik neelukivid käega üle katsuda.

Üle tuleks vaadata ka katuse räästaosa ning veenduda, kas vihmavesi voolab otse vihmaveerenni või niriseb alla mööda tuulekasti. Viimasel juhul on tuulekasti laudadel veejäljed näha. Samuti peaks üle kontrollima ka äärekivid – et need oleksid terved ja “istuksid omal kohal”.
Viimasena peaks üle vaatama kõik turvavarustuse. Katuseastmed ja käigusillad peavad olema kahjustamata ning kinnitused 100% kindlad. 

 

Bituumensindelkatust hoolda jahedama ilmaga

 

Kedri Ojala ütleb, et bituumensindelkatuse puhul tuleb kontrollida, kas sindlite servad, vuugid ja ülestõsted on korralikult kinni. Samuti tuleb üle vaadata katuseneelud ning korstna, katuseakende ja muude läbiviikude tihendusäärised. Seejärel tuleb silmadega üle käia kogu katuse pind, veendumaks, ega kattesse pole vigastusi tekkinud. 

Bituumensindelkatusele hooldust tuleks aga teha jahedamate ilmadega, kus õhusooja on alla 20 kraadi ning päike ei paista otse katusele. Põhjus on siin selles, et otsene päikesekuumus muudab bituumensindlid pehmemaks ning siis tuleks vältida katusel käimist. Katusel tuleks liikuda pehme tallaga jalatsites, näiteks spordijalanõudes. Kõva tallaga jalatsid võivad bituumenkatuse pinnakihti kahjustada, hoiatab spetsialist.

Bituumenkatusele tekkinud mustuse, näiteks okste või langenud lehtede eemaldamiseks tuleks kasutada pehmet tänavaharja, et sindlite pealispinda mitte kahjustada. Nagu ka lume rookimisel, ei tohi siingi mitte mingil juhul kasutada kõvasid ega teravaid abivahendeid, näiteks raudlabidat. 

Kui bituumensindelkatusel mõne sindli serv lipendab, tuleb see tagasi liimida spetsiaalse SBS-kummibituumenist liimiga. Bituumenkatuse  pinnakahjustuste parandamiseks ja läbiviikude tihendamiseks tuleks kasutada spetsiaalset mastiksit.

Katusehoolduse olulisim aspekt on turvalisus. Korstna ja selle ümbruse hoolduseks peab seal olema spetsiaalne käigusild, teise nimega teenindusplatvorm, kuhu pääseb ohutult katuseluugist või mööda katuseastmeid. Teistele katuseosadele pääsemiseks (nt neelude puhastamiseks) kasutatakse spetsiaalseid turvakonkse, mille külge ennast turvarakmetega kinnitatakse. Kui aga katusel turvavarustus puudub, siis on alternatiiv kasutada tõstukit.

Katuse pesu ning soovi korral sambla eemaldamist ja katusekatte värvimist võiks pigem teha kevadise katuse hoolduse käigus või suvel, kuna siis on ilmaolud nendeks töödeks sobivamad.

 

Rennide hooldusest pole pääsu

 

Hoonel peavad olema korras ka vihmaveesüsteemid. Olgu need siis ümarad või kandilised, veevoolu seisukohast siin erinevusi ei ole. Sageli arvatakse, et vesi voolab paremini ümaras rennis ja selle põhjas pole ka teravaid nurki, millesse sodi koguneks, kuid tegelikult pole kummagi renni kuju puhul hooldamisest pääsu.

Sõltuvalt puude hulgast hoone läheduses koguvad rennid end üsnagi kiirelt lehti või okkaid täis. Seetõttu oleks esimene soovitus heita regulaarselt pilk rennidesse ja vajadusel sealt praht eemaldada. Töö pole meeldiv, aga vajalik.

Lehesodi püüdmiseks paigaldatakse ka spetsiaalseid võrke, kuid see võib mõnikord olukorda halvendada: sodi hakkab kogunema võrgu peale, see ei lase enam vett läbi ja renn kaotab oma mõtte. See sõltub paljuski, millise puuga on tegemist. 

Vihmaveesüsteemi materjal peab olema korrosiooni eest kaitstud nii renni seest kui ka väljast. Sisemise pinna kaitse on isegi olulisem, sest peamine vee "rünnak" toimub ju ikka rennide ja torude sees. 

Sarnased artiklid