Kuhu ja kuidas rajada püsikute peenar?
Aarne Kähr
Shutterstock

Just püsililled annavad aiale viimase lihvi ja kujundusele omanäolisuse, sest liikide ja sortide valik on tohutu. 

Püsilillepeenart ei tasu teha sinna, kus vähe käiakse. Aia ehe peab olema võimalikult nähtaval kohal, et seda saaks imetleda nii aknast vaadates kui ka aias istudes ja jalutades.
Lillepeenart ei maksa teha vastu majaseina‚ sest siis sa seda toas olles ei näe. Peenart näeb küll naaber, aga iseasi, kas ta ikka on kauni vaatepildi välja teeninud.

Parim koht on põõsarinde või heki ees, sest need moodustavad vajaliku tausta ning kaitsevad ühtlasi tuule eest.
Peenra võib teha ka keset muru, aga kuna seal pole fooni, läheb osa peenra võlust kaduma.
Püsilillepeenras on nii palju vaadata, et kogu selle külluse tasakaalustamiseks vajab ta enda ette rahulikku muru või pinnatud ala. Alati toimivad hästi järgmised proportsioonid: 1/3 peenrale ja 2/3 murule, või siis 2/5 ja 3/5.
Suhe ½ lilleväljale ja ½ murule on omal kohal pigem regulaarse kujundusega aias.
Kui võimalik, vali püsikupeenrale niiskema mulla ja kerge poolvarjuga koht. Kui puud ja põõsad heidavad peenrale kergeid varje, toob see lillede ilu eriti hästi esile ning tekitab muutuvat meeleolu.
Kindlasti vajab püsilillepeenar tuule eest varjatud asukohta, sest tugev tuul sasib puhmikud näotult segamini ja lükkab nõrgemaid taimi pikali. Tuulekindlaid püsililli on kahjuks vähe.

 

Mõjule pääsemise nipid
 

Püsilillepeenar avaldab tõeliselt muljet vaid siis, kui see on piisavalt lai – vähemalt 2–3 meetrit. Väikeses aias muidugi laiutada ei saa.

Heki ääres olev peenar võib vabalt olla sirgete servadega ristkülik. Loomulikult võib serva kujundada ka kaares või looklevana. Peenar võib olla ümar, ovaalne, ruudukujuline – reegleid pole.

Liiga keerulist kuju ei maksa teha, sest vorm ei tohi domineerida sisu üle. Väga rahutu, ebakorrapäraselt lainetav serv, millega mõnikord soovitakse rõhutada looduslikkust, raskendab peenra ja muru kokkupuuteala hooldamist. Seal pole võimalik tegutseda muruniidukiga ning lisandub palju käsitööd trimmeri või murukääridega.

Peenar võib olla vaadeldav igast küljest või ainult ühelt poolt. Ümberringi vaadeldava peenra keskel ei saa kasutada nii kõrgeid liike kui üksnes ette avaneval peenral.

Väike peenar peab olema ümbritsevaga proportsioonis, seega mitte liiga kõrge.
Peenra kuju on kõige parem murule märkida nööri või kastmisvooliku abil. Neid liigutades saad kujundit kergesti muuta ja vaadata, kuidas erinevad variandid mõjuvad. Lõpuks leiad ka selle õige.

Peenra esiserv ei tohi olla kõrgemal kui tagumine. Selline olukord võib tekkida siis, kui maapind langeb. Peenar kaotab kogu oma võlu, kui tagumine rinne on liiga madalal.
Ideaalne koht püsikupeenrale on tõusev nõlv, sest sel juhul on kõik taimed hästi näha justkui vitriinis ning tagumised tunduvad hulga kõrgemad, kui nad tegelikult on. See on vahva silmapete. Peenar peab olema sel juhul muidugi parajalt lai, et efekt end täielikult välja mängiks.

Allikas: Aiavihik, Püsililled

Sarnased artiklid