Sammasõunapuud on Eesti aiapidajate seas viimasel paaril aastal olnud üsna kuum teema ning koduaedadesse peaks neid olema jõudnud tegelikult juba päris palju. Ent mida nad siis endast õieti kujutavad? Ja kas on olemas ka sammas-kuldrenetid ja sammas-suislepad?
Kõigi sammasõunapuude esiisa avastas 1960. aastail Kanadas Briti Columbias Anthony Wijciki tütar Wendy, kui ta õunasordi ’Macintosh’ võras üht teistmoodi oksa märkas ja seda isale näitas. Too muteerunud oks oli selgelt lühemate oksavahedega ning peaaegu puuduvate külgokstega. Sellest ühest oksast saigi kõige esimene sammasõunapuu sort nimega ’Wijcik Macintosh’ ning just see muteerunud oks ongi kõigi tänapäeval tuntud sammasõunapuu sortide esivanem.
Sammasõunapuud eristuvad juba välimuselt n-ö tavasortidest selgesti: nende võrsed on jämedamad, lühematest sõlmevahedest tingituna tihedamalt lehistunud ning väga nõrgalt (kui üldse!) harunenud.
Alati ei meenuta sammasõunapuu siiski lehtedega luuavart, tihti on puud ikkagi rohkemal või vähemal määral harunenud. See sõltub paljuski sordist, kasvutingimustest ja kasvatajast. Ent ka harunenud puud erinevad haabituselt tublisti tavalistest õunapuudest, olles väga kitsa võra ning püstakate lehetihedate okstega.
Õied – ja mõistagi samuti õunad – on tihedalt tüve (ja okste) ümber kobaras. Kuna võra on väga kitsas ning õhk ja päike pääsevad kõigile viljaalgetele kenasti ligi, saab sammasõunapuilt väga ilusa ja maitsva saagi. Kogus pole puu kohta küll teab mis suur, aga väikeaias ongi see ju pigem voorus kui puudus.
Võra kujundamine
On väär arvata, et sammasõunapuud üldse võrakujundust ei vaja. Ikka vajavad, aga märksa vähemal määral.
Näiteks kui puu tipupung viga saab, tekib latva väga tõenäoliselt mitu konkureerivat võrset. Neist võib alles jätta vaid ühe, teised tuleb kohe esimesel võimalusel eemaldada.
Ka tingib üleväetamine või lihtsalt väga rammusa mullaga kasvukoht puu tavapärasest rohkema harunemise ning pikemad (külg)võrsed. Sellisel juhul säilib puu sammasjas kasvukuju vaid juhul, kui kasvataja külgoksi 4–5 punga peale kärbib. Vastasel korral võtab puu pigem kandelaabri kuju.
Suurenev sordivalik
Varasematel aastatel oli meil tuntud enam-vähem vaid kaks sammasõunapuu sorti: ’Maypole’ ilu- ja ’Arbat’ tarbeõunana.
Viimasel ajal on aga jõudsalt levima hakanud Lätis aretatud sammasõunapuud, kelle viljad erinevalt ’Arbatist’ mekivad tõesti väga hästi ning puudki on vastupidavad nii haigustele kui talvele.
Läti sammasõunapuude suvesortidest on imehea maitsega näiteks ’Uldis’, mis hakkab juba enne ’Valget klaarõuna’ kõlbama, ja samuti suvesort ’Baiba’.
Sügistalvistest sortidest kannab dessertõunu aga ’Inese’. Väga vähese happesusega „lätlane” on sügissort ’Zane’, see kaotab säilitamisel happe peaaegu täiesti. Need sordid on hea või väga hea haiguskindlusega. Pealegi on nende võrad nii päikesele kui tuulele avatud ning juba seegi vähendab haigestumise ohtu.
Seega saab öelda vastuseks kirjatüki algul esitatud küsimusele: ei, sammas-kuldrenette ega -suisleppi pole siiski olemas. Sammasõunapuud on omaette sordirühm, mis kõik on alguse saanud ühe puu ühest oksast.
Paljundamine käib pookides
Üldiselt poogitakse sammasõunapuud keskmisekasvulistele alustele ning täiskasvanud puu kõrgus jääb enamasti 2–2,5 m piiresse. Võra läbimõõt võib jääda 20–30 cm juurde, aga ei tarvitse: kui juhtumisi pikemaks kasvavaid külgoksi mitte piirata, võib puu diameeter lõpuks üle meetrigi küündida.
Ruumi võtab ta aias muidugi vähe ning on väga dekoratiivne nii õitsemise ajal kui enne saagikoristust. Tegelikult võib sammasõunapuid kas või püsilillepeenras kasvatada – võra tal ju nagu polegi, mis lilli varjama kipuks.
Istutamise vahekaugus sõltub sellest, kuidas puid kujundatakse ja millist efekti soovitatakse saavutada. Kui puil lastakse haruneda ja tahetakse üksikpuid, olgu vahed suuremad, 2–3 ja enam meetrit. Kui aga neid hoitaksegi kitsaste sammastena ning tahetakse saavutada seina- või hekiefekti, siis võiks istutuskaugus olla 60–80 cm.
Kasvunõuded
Kasvunõuetelt on sammasõunapuu nagu õunapuu ikka, eelistades parasniisket viljakat (ent mitte liiga rammusat) mulda ning päikeselist kasvukohta.
Toestamise vajadus sõltub kasutatud alusest ja pookimiskõrgusest. Keskmisekasvulistele alustele (MM106, B118, B233, B490) poogitud sammasõunapuud üldjuhul toestamist ei vaja. Väga madalale poogituna siiski võivad nad tuge vajada, aga enamasti nii madalale ei poogita.
Nõrgakasvulistel alustel (B9, B396) sammaspuud pigem vajavad toestamist, ja seda kogu puu eluea vältel.
Ka potitaimedena saab sammasõunapuid kergesti kasvatada, kuid siis tuleb jälgida, et juurestik talvekülmaga ei kannataks. Ka peab pott olema piisavalt raske, et tuul puud ümber ei lükkaks. Juurestiku külmakindlus sõltub jällegi kasutatud alusest.
