Metsade-põldude rüpes peituvas talus algas uus elu 2009. aastal, kui Maimu Lehiste naasis oma lapsepõlvekoju. Täpselt 100 aastat varem oli tema vanaisa ostnud Mutsõnika oma perele. Praegu tuntakse paika Männiku taluna.
„Toona oli see kahehobusetalu, kus hariti põldu ja tehti metsa. Praegu toimetab siin viies põlv,” kiidab naine ja osutab tütretütardele. Nemad tegutsevad aias koos oma emadega jõudumööda nädalavahetustel.
Kui Maimu Lehiste Tartust maale tagasi tuli, olid kunagine uhke õunaaed ja kartulipõld kasvanud võssa. Tema tahtis kodu ümbruse korda teha ning esimesed kaks aastat kuluski meeletule puude raiumisele ja okste põletamisele. Esialgu polnud naisel mingit konkreetset iluaia rajamise ja maastiku kujundamise plaani, aga korrastustööde käigus ning aiaraamatuid ja -ajakirju sirvides hakkas ta vaimusilmas ette kujutama, mismoodi üks või teine taim tema õues edeneks. Sugulaste abiga on palju tööd ära tehtud ning küllap tehakse edaspidigi. 2014. aastal tunnustati Männiku talu Mõniste valla kauneima aia tiitliga.
„Aed muudkui kasvab tasapisi... Vahelduv pinnamood võimaldab puid-põõsaid pikkida huvitavalt maastikku. Ma tahangi mäenõlvale tuua vahtratele, kontpuudele, sirelitele, pihlakatele, kuslapuudele, veigelatele ja forsüütiatele seltsiks veel puid-põõsaid, sest (püsi)lilled nõuavad hoolt rohkem,” nendib hobiaednikust taluperenaine. Siis lisab, et tütardel kulub 3000ruutmeetrise ala niitmiseks-timmerdamiseks terve päev.
Pärast Minu Aia külaskäiku on tegus naispere jõudnud istutada metsaäärsele kallakule veel kontpuid, jasmiine, ungari sireleid ja hortensiaid, tiigi kaldale aga mitu vesikanepit.
Kõike parasjagu
Männiku talus on alati olnud suur õunaaed. Kahe maailmasõja vahel Maimu Lehiste vanaisa ja isa istutatud 40 ubinapuust võttis 1940. aasta käre pakane enamiku ära. Tolleaegsed on vaid üks sibul- ja üks paradiisi-õunapuu, teised sordid istutas taat hiljem uued. Uusimad on lastelaste auks kasvama pandud puud, noorim neist pesamuna Greete-Liisi ’Suislepp’.
Sel aastal on saagi all lookas nii õuna- ja pirni- kui ka kirsi-, ploomi- ja kreegipuud, samuti sõstrapõõsad. „Üllatavalt täis on ’Pepi’ja ’Karmla’ – Eesti sordid. Mulle öeldi, et savimaas nemad ei kasva, aga me tõime istustusaukudesse sobivat mulda ning nüüd on puud siinsete oludega kohanenud,” on Maimu rahul.
Kuuri seina ääres laiutavad viinapuud on samuti kobaraid täis. Eriti suured ja mahlased olid sel suvel ka maasikvaarikad.
„Kuna nad on ogalised, pidime marju kahekesi korjama: üks ajas toikaga oksi laiali ja teine noppis marju,” kirjeldab perenaine. Seejärel lisab, et tema maasikvaarikaistandus algas laadalt ostetud väikesest marjaga potitaimest.
„Istik tundus nii ahvatlev ja siis ma ei osanud ettegi kujutada, et ta hakkab vohama nagu umbrohi. Eks seepärast soovitataksegi maasikvaarikat kasvatada potis.”
Kuigi Võrumaa metsad sinetavad sinikatest-mustikatest ja punetavad palukatest, sood-rabad aga kuremarjadest, viljeleb uuendusaldis hobiaednik oma aias kultuurmustikat, -sinikat, -pohla ja -jõhvikat. Kuna suvi oli liiga kuiv, jagub neid marju küll ainult mekkimiseks.
Köögvilja ja kartulit kasvatab pere põllul, ent tomatit, kurki ja paprikat peamiselt kasvuhoones. Ürdid-ravimtaimed on eraldi peenrais ning kohati koos lilledega nii klumpides kui kastides, kateldes jt anumates.
Apteegitill ehk fenkol edenes seekord eriti hästi lillepeenras, mugulad aina paisusid – kuni ülesvõtmiseni. Aniisilõhnalise taime naabruses kasvava lehtkapsa panid kahjurid küll nahka, kuid lehtpeeti millegipärast ei puutunud.
Õisi lumest lumeni
Lilli armastava Maimu aias pistavad esimesena nina mullast välja lumi- ja märtsikellukesed, siis ilmuvad muruvaipa valged-kollased-lillad krookused. Natuke hiljem ärkavad talveunest priimulad, sillad, tulbid ja nartsissid, seejärel püvililled, piibelehed, kullerkupud jt kevadekuulutajad.
Peagi jõuab järg naise suurte lemmikute – iiriste, pojengide, moonide ja päevaliiliate – kätte. Milline värvide mäng siis aias lahvatab! Kahjuks pole hobiaednik päevikut pidanud, millal ja kust või kelle käest ta on ostnud või saanud istikuid, sibulaid, seemneid. Võimalust mööda käib ta ise laatadel taimi takseerimas ning teiste omasuguste aedu külastamas. Nendelt ringkäikudelt tavaliselt tühjade pihkudega ei tulda...
„Lilli ei saa pikaks ajaks omapead jätta,” nendib aiapidaja. „Nendega on vaja pidevalt tegelda – juurte ümbert mulda turgutada ja umbrohtu peletada, vajadusel rohkem kasta.” Selleks et Männiku savises maas kõik taimed edeneksid, toob ta istutusaladesse taime iseloomule sobivat substraati. Isegi rodod mõnulevad tema aias, rääkimata hostadest, liiliatest, sõrmkübaralilledest, käokingadest, elulõngadest, päevakübaratest, floksidest. Viimasena nimetatuid leidub aias paljudes peenardes, aga kui palju on erinevaid floksisorte, seda ei tea ka hobiaednik.
Kuumade ilmade tõttu puhkesid sel hiliskevadel ja suvel kõik lilled paar-kolm nädalat varem õide ning õitseid liiga ruttu ära.
Sügisese lillepeenra pilgupüüdjad gladioolid, daaliad, jorjenid, sügisastrid, astrid, kukeharjad ilmutasid oma ilu juba augusti alguses. Aga tänu vihmale ja jaheda(ma)tele päevadele kestab mõne sordi õitsemine ehk mihklikuu lõpuni.
Suvikutega toob Maimu aeda vaheldust, sest nendega on hea püsikupeenrais täita tühje kohti. Samuti saab nendest luua huvitavaid taimekompositsioone mitmesugustesse mahutitesse alates amplitest ning lõpetades jõude seisvate auklike põhjadega raudpadadega.
Tavapäraselt rajatakse Männiku maja otsa ainult suvelilledest koosnev peenar. Tänavu kasvavad seal ja talu teistes suvikukompositsioonides täidisõielised kosmosed, peiulilled, pelargoonid, petuuniad, lobeeliad, sanvitaaliad, nemeesiad, päsmaslilled jt.
Pidevad pilgupüüdjad
Väga eriline on äädikapuu. Tagasihoidlikul õitsejal on silmatorkavad punased viljad ja oranž sügiskuub – lehed.
Kõik kodakondsed jälgivad huviga, kuidas käib mooruspuu käsi. Kui palju annab ta tänavu maitsvaid vilju?
Ilus ja omapärane on juulis-augustis õitsev ameerika kermesmari, kelle musta värvi viljad valmivad septembris. Paraku on terve taim mürgine ning kui külla tuleb väikeste lastega pere, paneb talurahvas neile südamele, et nad hoiaksid oma võsukestel silma peal.
Lummav on ka inglitrompet – suurte valgete pasunat meenutavate kellukatega iludus. Aga temagi on üdini mürgine.
Siin-seal võib aias näha suursugust vesikanepit. Õitseaegu juulis-augustis on roosas õievahus uhke taim imekaunis. Hobiaednik peabki suve lõpupoole oma aia ehteiks hullutavate õitega vesikanepit ja erinevaid hortensiaid.
„Kui vaid oleks aega istuda hoovis kõige kõrgemal künkal ja seda ilu nautida,” tunnistab Maimu Lehiste. Siis aga lisab, et vahel teeb ka loodus kingitusi.
Kord avastas ta oma püsikupeenras üheksavägise. Kui uskuda rahvapärimust, annab see taim üheksa inimese väe ja ravib paljusid tervisehädasid, kui juua tema õisikutest tehtud teed. „Ei tea, kas linnud arvasid, et mind on vaja virgutada,” naljatleb naine.
Aida seina ääres tomatite kõrval kõrguvad päevalilled külvasid samuti linnud. „Tegelikult ongi vahva, kui loodus millegagi rõõmustab. Ma võin küll talvel järgmiseks aiandushooajaks plaane teha, aga alles kevadel selgub, kui hästi püsikud ja puud-põõsad on tegelikult puhanud – kas nad hakkavad lokkama või jäävad kiratsema.”
Aastad pole vennad. Tänavune põud tegi paljudele taimedele liiga, kuid mitmedki peesitasid mõnusalt päikesepaistel. Eks aeg näita, millise jälje aiaelule jättis see erakordselt soe ja kuiv suvi.
