Marjasoo talu peremees Toomas Jaadla viipab hommikustele kaugetele külalistele, kes kodutalu õuele keeravad - külalisi käib siin sagedasti, sest kuulsus rodoaiast ning mustikakasvatus toovad Marjasoole huvilisi kaugemaltki kui vaid Eestist. Esimesed soojad päevad on taluõue õitevahtu maalinud - iga päev avavad õisi sadakond rododendronpõõsast, igaühes koos mitu taime. Maja ees kastides sirutab rohelisi päid jõudsalt päikese poole tarbeaed. Kodumaja enda juures käib kibe ümberehitustöö ja veidi maad eemal ootab peremehekätt mustikapõld metsapiirini välja.
Turbavälja uus elu mustika ja jõhvikaga
Kuuskümmend hektarit, kõik Marjasoo talu maad. Jaadlad tulid Marjasoole nõukogude aja lõpul. Maa said kätte 1988, "põliseks kasutamiseks," nagu dokumentides kirjas. Mis terve varasema täiskasvanuelu Tallinnas linnaehitusega tegelenud meest maale tõmbas? "Pagesin sotsialismi lõpul pealinnast peitu," muheleb sõnaosav peremees.
Toona laiutas siin käsivarrejämedune võsa. "Ja turbameeste lagunenud putka, kus alguses elasime," meenutab Toomas. Aga plaan turbaväljad uuele elule äratada oli kindel ja ehteestlasliku visadusega asus ta seda ellu viima - alul turbaväljal jõhvikat, hiljem mustikat kasvatama. "Toona pidasid kohalikud mind külahulluks, mitte keegi ei arvanud, et midagi sellist võiks üldse kõne alla tulla."
Täna on Marjasoo Eesti suurim metsamarjakasvataja ja tuntud kaugemalgi kui vaid väike Eesti - koguni Kanada suursaadik on kaemas käinud, mida imet see visa eestlane siin turbaväljal korda saadab. Mitmehektarilisel mustikapõllul rohetab mitukümmend tuhat omakasvatatud taime. Peaaasjalikult ahtalehine Põhja-Ameerika mustikas - magus mari, mis näiteks moositeoks koos jõhvikaga väga kenasti passib, aga villitakse ka mustikaveini. Kohapeal kasvanud jõhvikat saab aga näiteks Biomarja mahlalimonaadis maitsta ja perenaine Helve valmistab oma talu jõhvikatest võrratult maitsvat kompotti.
Rodoaed juhuse läbi
Rododendronid, millest mõni peremehest koguni kõrgemaks kasvanud, tulid Marjasoole viisteist aastat tagasi pooljuhuslikult. "Ühele tuttavale toodi Eestisse kollektsioon, ent tal polnud niisugust maad, kuhu neid panna. Siin on liivane pind ja nii nad olid paar-kolm aastat mul hoiul. Mõned jätsin omale ja hakkasin paljundama," jutustab ta.
Enamus tema rodoaia kauneid elanikke ongi seemnest sündinud ning näitavad end männivõrast piiluva päikese käes täies ilus. Tänavune kevad tõi rodode õiteilu nähtavale ligi kuu aega hiljem kui tavaliselt - liiga külm oli. "Männid moodustavad aga sellise kena hõreda katuse, nii et päike kevadel ja väga ei küpseta, aga äratab kenasti üles," räägib peremees. Nii sobikski tema sõnul rodod hästi põhjarannikule, kus liivaluiteid ja männimetsa. "Neid kohti on küll," leiab ta.
Kollektsiooni väljaspoolt tulijatega Jaadla enam ei täienda. "Haigusi liigub väga palju," tähendab ta. "Igal aastal kontrollitakse ja taimede tervist ja paljundan neid seemnest ise. Naljaga pooleks võib öelda, et kollektrionäär on nagu lastekodu direktor, aga mina eelistan oma perega tegelda," muheleb ta. Ent iga seemnest kasvatatud rodo suudab kasvatajat üllatada, nii erinev on see emastaimest. "Iga õis on isemoodi ja kõik seemikud erinevad -mõni pürgib kõrgusesse, mõni tahab mööda maad roomata," jutustab Jaadla. "Mul pole üht kindlat lemmikut - kõik on ühtviisi olulised."