Mustikaliste Vacciniacea sugukonnas, kuhu ka jõhvikaperekond kuulub, on umbes 400 liiki taimi, kes kasvavad tundratest kuni troopiliste vihmametsadeni. Nende hulgas leidub nii maadjaid igirohelisi puhmaid, põõsaid kui ka puid, kuid ei puudu isegi troopiline liaan.
Jõhvika perekonnas on 3 liiki: suureviljaline jõhvikas Vaccinium macrocarpon ehk Oxycoccus macrocarpus, harilik jõhvikas Oxycoccus palustris ja väikeseviljaline jõhvikas Oxycoccus microcarpus, keda on meie traditsiooniliste aia- ja põllukultuuridega võrreldes kasvatatud suhteliselt lühikest aega – ligi 200 aastat. Esimesena hakati kultiveerima Põhja-Ameerikas Suure Järvistu ümber kasvavat suureviljalist jõhvikat Vaccinium macrocarpon ehk Oxycoccus macrocarpus.
Esimese jõhvikaistanduse rajas Henry Hall 1816. aastal Ameerikas Cap Codi neemele. Ta oli märganud, et need taimed, kellele vesi oli düünidelt uhtunud liiva, kandsid eriti head saaki. Praegu kasvatatakse USAs jõhvikaid umbes 17 000 hektaril. Riik ongi kujunenud koos Kanada ja Tšiiliga üheks suurimaks jõhvikakasvatajaks. Kui esimestest rajatud istandustest saadi saaki paar tonni, siis aretamise ja kasvatustehnoloogiate täiendamise tulemusel on saagikus kasvanud 10–15 tonnini hektarilt. Aretatud on ligi 200 sorti. Põhilised kultiveeritavad sordid on ʼEarly Blackʼ, ʼStevensʼ, ʼBen Learʼ, ʼHowesʼ (ʼRed Starʼ), ʼMcFarlinʼ, ʼCrowleyʼ, ʼPiligrimʼ, ʼBergmanʼ ja ʼSearlesʼ.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus