Mida teha lehetäidega?

Ingrid Sembach-Hõbemägi
Shutterstock

Sel aastal (2025) algas kevad varakult, ent jäi seejärel pikalt vinduma. Aiakahjuritele olid soojad ilmad aga piisavaks tegutsemisemärguandeks ning tänavu on neid pärast sooja talve saanud erakordselt palju. Eriti suure arvukusega paistavad silma lehetäid.

 

 

Enamasti tegutsevad kahjurputukad lainetena: ühele korralikule rüüsteaastale järgneb paar hingetõmbeaastat, mil taimed saavad toibuda. Nüüd, kus talved on soojad ning külm enam kahjurite ridu ei harvenda, on selline ­perioodilisus aga harvemaks jäänud ning tegutsemist alustatakse üha varem.

Lehetäid on taimemahla imevad putukad ning kuigi pealtnäha paistavad nad oma pehme kehaga nii armetukesed, suudavad nad erakordse kiirusega paljunedes taimele üsna korralikult kahju teha. Eriti altid on lehetäi kahjustustele noored võrsed ja lehed, mis pole veel jõudnud puituda ega nahkseks muutuda, samuti noored mahlakad õiepungad, näiteks roosidel. Nende tegevuse tagajärgi näeme moondunud ja krussitõmbunud võrsete ja lehtedena, samuti kobrutava kuplas koena, mis mõne päeva jooksul punaseks tõmbub. Selle põhjuseks on asjaolu, et lehetäid eritavad taime­kudedesse aineid, mis taolisi vohandeid tekitab ja lehtede kokkurullumist põhjustab. Sellises varjulises, kaitstud keskkonnas on neil hea tegutseda, sest sinna ei ulatu ka tõrjevahendid, kui püüda neid millegagi pritsida.

Edasi lugemiseks

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid