Õietolmud kutsuvad tundlikel inimestel esile allergilise haiguse – pollinoosi, mis möödub siis, kui süüdlane puu (kask, lepp, sarapuu jt) või taim (heinad, kõrrelised, umbrohud) lõpetavad õitsemise. Allergiat võib põhjustada ka aia-, kasvuhoone- ja toalillede (astrid, krüsanteemid, priimulad, alpikannid, asalead, ratsuritähed jt) õietolm.
Kõige sagedasemad pollinoosinähud on sügelevad silmad ja vesine nohu. Need ei teki kohe, kui veidike õietolmu õhku ilmub, vaid selleks on vajalik küllalt suur õietolmukogus. Kõige rohkem õietolmu lendleb õhus kuiva tuulise ilmaga.
Enamasti on pollinoos linlaste haigus. Tööstus- ja autode heitgaasid kahjustavad hingamiselundite limaskesta ning sellest saab soodus pinnas õietolmuallergia tekkeks.
Et paljude taimede õitsemisaeg langeb kokku, siis sageli ilmneb üheaegne ülitundlikkus mitme taime õietolmu suhtes. Eri liiki taimede õietolmul on ka ühiseid omadusi: näiteks timuti õietolm sisaldab 7–15 erinevat allergeeni, millest osa on ühised keraheina, aruheina, rebasesaba või mõne muu rohttaime omadega.
Seni varaseim õietolmuhooaja algus Eestis on registreeritud veebruari esimestel päevadel, hiliseim aga märtsi lõpus.
Pollinoosi diagnoosib eriarst
Pollinoosi diagnoosib eriarst, kes valdab allergoloogilisi uurimismeetodeid. Ülitundlikule inimesele tehakse teste standardsete õietolmuallergeenidega. Teste saab teha ainult siis, kui puuduvad pollinoosi ägenemisnähud – seega hilissügisel või talvel.
Pollinoosi korral tehakse ka immuunravi: manustatakse vastavaid õietolm-allergeene väikestes, kuid tõusvates annustes. Seda saab teha samuti hilissügisel või talvel, kui ägenemisnähud puuduvad.
Kevadel aga tuleb võtta soovitatavalt pikemaaegse toimega antihistamiinikume, mida saab apteegi käsimüügist, ja püüda järgida soovitusi õietolmutundlikule inimesele.
Õietolmuallergiaga võitlemise nippidest loe SIIT.
