Kakumäel on kant, kus müts vajub imestades tihti kuklasse ja saab suuri silmi teha – kõrvuti on häärberid ja sarad, härrad, prouad ja suspedes suvitajad. Neist kurioossetest vastuoludest ongi sündinud üks viimase aja põnevamaid eramaju, mis võtab loominguliselt snitti nii piirkonna ajaloost kui ka hoonete tüpoloogiast.
Arhitektide Pelle-Sten Viiburgi ja Rene Sauemägi (Doomino Arhitektid) loodud maja nurgelised vormid ning puitkatus (kadunud Ado Eigi üks lemmikvõtteid) lähtuvad piirkonnas tükati veel näha olevate väheldaste suvilate uljast modernistlikust geomeetriast. Viiburg mainib, et õige lahenduse otsimiseks käidigi piirkonnas ideekorjel ja otsustati kasutada loominguliselt kohalikku «pärandarhitektuuri» ning krundi kolmnurkset kuju. Heale arhitektuurile omaselt on siiski tegu mitte tsitaatide kogumi, vaid neist tõukunud uudisteosega.
Yakisugi tehnikas fassaad
Ka põletatud fassaadilaudis on justkui uudisversioon meie soomepärasest 1960.–70. aastate karniisiarhitektuurist, meenutades kodusel viisil leeklambi ja tõrvaga loodud tumedaid pindu. Fassaadi nii eriliseks tegeva yakisugi’ni jõuti mugavusest – otsiti variant, mille hooldamisega ei peaks pererahvas edaspidi jändama ning mis oleks ilus ja vastupidav. Jaapanist pärit ja umbes 800 aastat tagasi munkade poolt loodud puidu söestamine muudab puidu ilmastiku, sademete ja satikate suhtes kindlamaks, aga ka dekoratiivseks. Eestis on varemgi puidu põletamisega katsetatud, kuid visuaalses plaanis nii meeldivat tulemust kui selle Kakumäe maja puhul vähemalt mina isiklikult märganud pole. Traditsioonilise dramaatilise musta asemel on sel korral kasutatud mahedama põletusega versiooni. Mõneti eeldab söekartuliks põlenud pinnaga maja ilmselt ka suuremat eraldatust, et argisema viimistlusega ehitiste vahel mitte liiga veidrana mõjuda.
Ka praegu on näha, kui tugev on isegi meie oludes päike – varjulisemal põhjaküljel on laudis tumedam, valgusküllasemal poolel kergelt pleekinud. Konkursil «Aasta puitehitis 2019» pälviski lahendus fassaadiauhinna, sest žürii nägi ses tundlikkust, ärksust ja ilu. Puidu kasutamine tähendas pererahvale ka keskkonnateadlikku valikut, sest teatavasti on puit taastuv ressurss ja ajalooliselt meie kandile iseloomulik valik.
Otstarbekas modernism
Et omanikele oli see lausa kolmas maja, oli teadmine sellest, et soovitakse otstarbekat ja paraja suurusega eramut, täitsa selge. Samuti olid Hansonid eelmise maja juures Viiburgiga juba koostööd teinud ja nõnda anti nii talle kui ka sisearhitekt Karolin Kõllile üsna vabad käed ehk usaldati professionaale. «Täitsa jackpot,» tõdeb Kõll. Nii mindi kaasa mõttega ammutada inspiratsiooni nõukogude aja modernismist. Meenub, et ka 1970. aastate arhitektid ja kunstnikud (näiteks esoteerik Tõnis Vint) ammutasid inspiratsiooni mitte ainult põhjamaadest, vaid ka Jaapani napist laadist.
Kuna krunt on mere poole langev, on maja eest ühekorruseline ja tagaküljel kõrgem ning ühes otsas kahekorruseline. «Mulle meeldib, et maja on sissekäigu ja tänava poole tagasihoidlik ja minimalistlik, sisehoovi aga avaneb maja olemus ning avatus,» mainib ka Priit Hanson. Tõepoolest, hoovi avanevad maast laeni aknad, mille esine terrass on nutika lahendusena seinte kerge nurga alla seadmisega jagatud kolmeks (saun, elutuba, köök) omaette intiimseks taskuks. Terrassi seinte ja põranda viimistluseks on kasutatud veidi heledamat puitu – õlitatud lehist, mis maja vahvalt elavdab ning muutub aja jooksul ülejäänuga harmoneeruvalt hallikaks.
Tugeva karakteriga materjalid
Sisearhitekt Karolin Kõll, kes elab suurema osa aastast Itaalias, on enesega kaasa toonud maja Harju keskmisest oluliselt suurema elegantsi ja ka mugavuse, aga ka perelised väärtused. Temaga kaasa töötas sisearhitekt Lennart Lind, kellega koos arhitekti kontseptsiooni edasi arendati.
«Olen paadunud minimalist. Algse ideekogumiga teen tavaliselt nii, et hakkan sealt asju ära jätma niikaua, kuni kõik muutub hästi lihtsaks. Seda nii kujunduslike võtete kui ka kasutatud materjalide osas,» iseloomustab Kõll oma töömeetodit. Ka selle interjööri kujunduslik idee põhineb ühel võttel: kahe tugeva karakteriga materjali, puitribi ja paekivi omavahelisel suhtel. «Mulle meeldib harmoonia, sümmeetria – arvestan näiteks alati kesktelje asukohaga.»
Esimese korruse südameks on reljeefist tuletatud kahetasandiline elutuba. «Kui külalised peauksest sisse astuvad, on nad meeldivalt üllatunud, kui lai vaade seestpoolt avaneb,» tõdeb peremees. Kõrgemal on tervet seina katva raamaturiiuliga (kui tore on ikka näha kodu, kus veel loetakse!) tsoon, mida valgustab katuseaken. Neli astet – kus võib ka end istuma sättida – allpool on hea mõnuleda kas nurgadiivanil või Ludwig Mies van der Rohe kuulsal Barcelona toolil. Elava tulega kaasas käivat arhetüüpsust ja soojust lisab kamin Austroflamm RayXtra (12Kaminat). Valgustite seas on ka eestimaise 4Roomi valgustid Spirit, mis evivad 1970. aastate ja estoplastilikku tukset.
Mõneti proovitigi ruumi lahendada nii, et pere veedaks pigem aega üheskoos eluruumis, pakkudes seal võimalust jutlemiseks, söömiseks ja miks mitte niisama meelisklemiseks. «Elutuba on siin nagu itaallaste piazza, kuhu maja elu erinevatest suundadest kokku voolab,» arvab sisearhitekt.
Luksuslik ja ehe looduskivi
Imetoreda kontrasti moodustavad ribiline puidust lagi ja Saksa paekivist valged põrandad. Sellist Saksa paasi kutsutaksegi Juura marmoriks. Visuaalselt on mulje tõesti sarnane, kuid heleda valkjashallika tonaalsusega mõjub see siiski väga omaselt.
Köök-söögituba jätkab elutoa luksuslikku esteetikat. Siingi domineerivad valged toonid, mida täiendab puit ja naha pruunid toonid. Ratastel liigutatava köögisaare pinda katab vastupidav kvartskivi Calcatta Golden (Hansakivi).
Suurt rõhku pandi ka saunale, kus on nii traditsiooniline Soome kui ka aurusaun ning külmaveebassein, kus on mõnus end pärast kuuma leili jahutada. Sauna väikeses puhkeruumis lisab hubasust seinal paiknev biokamin Ebios Fire (12Kaminat).
Kaks magamistuba on paigutatud teineteisest eemale – et anda ka noorele piisavalt hingamisruumi. Tubadest suurem on sauna kohal teisel korrusel, teine all, maja teises otsas.
Kakumäe maja tõestab ilmekalt, et kuigi uute ehitiste puhul vohavad tüüplahendused, rutiin ja rahvalik kitš, siis võimekamad autorid oskavad ka pröökamiseta luua eritabast keskkonda. Ja ka seda, et haritus – aga miks mitte lisaks paras annus ehedaid materjale – ei tee samuti arhitektuurile halba.
