Samblad on iseäralikud väikesekasvulised taimed. Põgusal vaatamisel tunduvad nad kõik ühesugused olevat. Pisutki tähelepanelikumal silmitsemisel aga selgub, et igal samblaliigil on oma nägu ja ka nende kooskasvamise vorme on mitmesuguseid.
Eestis kasvab ligi kuussada samblaliiki ja kuigi sõna „samblarohelineˮ viitab, justkui oleksid nad kõik sama tooni, on tegelikkus märksa rikkalikum. Juba väike valik samblanimesid – mustjas rahnik, kollakas õlesammal, hõbe-pungsammal, ruuge kaksikhambake, sinisammal – kirjeldab olukorda ilmekalt.
Sammaldel ei ole juuri ja kasvamiseks vajaliku vee imavad nad endasse lehtede kaudu. Varrel on küll pisut juuri meenutavad niitjad väljakasved, risoidid, mis on abiks kasvupinnale kinnitumiseks, aga vee hankimisel on neist vähe kasu. Kui on põud, kuivavad samblad läbi ja lähevad kollakaks või suisa pruuniks. Piisab aga vaid kergest vihmasabinast, kastest või udust, et nad muutuksid hetkega jälle roheliseks ja hakkaksid kasvama. Korduv läbikuivamine on samblaelu rutiin.
Pikaajaline kaaslane, keda tuleb tunda
Enamik samblaid on mitmeaastased ehk püsikud. Nad kasvavad varre tipust, samal ajal teisest otsast kõdunevad. Kui ümbritsevad keskkonnatingimused on samblale sobivad, võib ta samas kohas kasvada väga kaua. Osa samblaid läbib eluringi siiski ühe aastaga.
Kaunitarid koduõuele
Kellel tekkis sümpaatia nende eriliste taimede vastu ja soovib edaspidi samblaid koduaias näha, peaks meeles pidama, et sammaldega on nagu muudegi taimedega: peab teadma, kes mida vajab.
Sammalde hulgas on nii varjus kui valguses, nii märjas kui kuivas kasvajaid. Erisoove on ka kasvupinna suhtes: maa, puu või kivi. Enamikule sobib neutraalne mulla pH, mõni on erinõudmistega.
Sammalde seast leiab nii vähenõudlikke leppijaid kui ka raskesti kasvatatavaid.
Kui sammalde hulgas kindlaid lemmikuid ei ole, tasub aeda valida olemasolevate tingimustega sobivad liigid. Kui aga südame on võitnud konkreetsed samblaliigid, tuleb endale selgeks teha nende soovid ümbritseva keskkonna osas ja enne sammalde kohaletoomist aed neile meelepäraseks kujundada.
Loodusest aeda
Sammalde aeda saamiseks on mitu võimalust. Kui hoida maalappi taimevabana, hakkab sinna sattunud samblaeostest mingi aja möödudes sammal kasvama. Selline isevoolutee on siiski pikaldane ning tulemus kaootiline.
Teine variant on sobivate sammalde toomine loodusest. Looduse säästmiseks ei tohiks sammalt võtta ühest kohast liiga palju. Kompaktsete kogumikena aeda transporditud samblalapid tuleb asetada eelnevalt puhastatud pinnale tihedalt üksteise kõrvale. Mulla vabastamine igasugustest juurejuppidest ja risoomitükkidest on ülivajalik. Hiljem sambla seest tärkavaid taimi välja rohida on väga aega- ja vaevanõudev tegevus.
Paika pandud sammalt tuleb kasta ja seda kas tallata või käega patsutada. Nimelt on võtmetähtsusega sambla tihe kontakt uue kasvupinnaga. Sammal ei hakka kasvama enne, kui uued risoidid on taimed ankurdanud. Risoidid aga tekivad ainult siis, kui kindel pind on tunda. Tüvedel kasvavate liikide kohalekinnitamiseks võib kasutada võrku. Kividele sambla kinnitamisel tuleb olla loominguline, sageli on ka siin võrgust abi. Värskelt paigaldatud sammal vajab vähemalt nädala jagu (olenevalt ilmadest kauemgi) usinat kastmist. Kasuks tuleb ka varjutamine.
Kui lähtematerjali napib, võib taimi tükeldada ja kasvatada sammalt taimejuppidest. Kuivi samblataimi (need on uinunud olekus, mistõttu lõikumine kahjustab nende rakustruktuuri vähem) tuleb tükeldada kääride või noaga umbes poolesentimeetristeks juppideks. Saadud jupid peaks tihedalt puistama ettevalmistatud kohale, seejärel kastma ja suruma tihkelt vastu pinda. Olenevalt ilmast tuleb samblatükke kasta vähemalt nädala jooksul.
Suurem väljakutse on saada sammal kasvama seintele, kividele, tüvedele. Selleks peaksid samblajupid olema lühemad ning segatud vee ja mingi kleepiva ollusega, näiteks keefiri ja/või munaga. Suhkrut või midagi muud toitvat lisada ei tasu, see hõlbustab vaid bakterite ja mikroseente kasvu. (Ära kasuta segu tegemiseks kannmikserit, sest see peksab sambla kasvamiseks liiga sodiks.) Saadud mass tuleb tihkelt vastu soovitud kasvupinda mätsida või pintseldada ja loota, et gravitatsioon ega vihm seda maha ei kukuta. Niiskete ilmadega on edu saavutamine tõenäolisem kui põua ajal toimetades.
Ka samblaaed vajab hoolitsust
Juba sisse elanud samblaaias ei maksa kastmisega üle pingutada, sest samblad on läbikuivamise suhtes väga vastupidavad, aga märgumise ja kuivamise tihe vaheldumine on neile ohtlik. Taimedele ebatavaliselt jääb sammal ellu ka ilma igasuguse kastmiseta. Teadlik tuleb olla kastmisvee ja mulla mineraalainete sisaldusest. Kasinaga harjunud samblad ei talu ületoitmist.
Sambla alt putukaid otsivate või pesamaterjali hankides sammalt laiali tuuseldavate lindude ohjamiseks võib appi võtta võrgu. Lindude kaitseks pandud võrk hõlbustab ka lehekoristust. Parimaks viisiks lehtedest vabaneda on need eemale puhuda. Kui puhurit pole, tasuks lehti pigem ära pühkida kui riisuda. Reha kasutamisel kipuvad samblad üles tulema. Lehevaiba alla samblaid jätta ei maksa. Valguse puudumise korral hakkavad samblad kiratsema ja surevad sootuks välja. Kui aga lehetõrjetöö tehtud, rõõmustavad samblad rohelusega silma ka lumevabadel talvepäevadel.
