Lisaks pikkadele tundlatele ei jäta ka nende kattetiibade värvipalett kedagi ükskõikseks. Mõne tiivamuster aga meenutab hoopis herilast või vapsikut (kaarsikk, kiitsaksikk jt). Selline pettemuster on eelkõige lindude segadusse ajamiseks, kes nendest toituvad. Tõsi, kärbsenäpid sellele liimile ei lähe, sest nemad püüavad hea meelega herilasi, vapsikuid ja ka lendavaid siklaste valmikuid.
Aedniku ja metsakasvataja vaatenurgast tuleb suurem osa siklastest liigitada kahjurite kategooriasse. Tõsi, viimased on eelkõige nende vastsed, mitte niivõrd mardikad ise. Nii mõnegi siklase nimi peegeldab tema vastse elukeskkonda: kuuse-puidusikk, männi-kooresikk, läikiv-kuusesikk, kännusikk, kirju-haavasikk jne. Pole vaja erilisi eelteadmisi, et aru saada, millisel puuliigil nood mardikad, eriti nende vastsed, tegutsevad. On ka selliseid, kes puud nii väga ei armasta, nagu suur-õiesikk, tuisusikk, ohakasikk, kaarsikk või hoopis majasikk. Viimast paluks mitte segi ajada majasokuga. Samas - kui neile kahele filosoofiliselt läheneda, siis erilist vahet pole – mõlemad teevad elanike elu põrguks.
Selleks, et puule muneda, närib siklaseemand oma tugevate lõugadega puukoorde ligi 5 mm sügavuse avause, kuhu poetatakse muna. Selliselt võib ta “kaevandada” kuni 50 munakoobast, sest just nii palju näiteks emane kuuse-puidusikk muneb. Noored vastsed toituvad esialgu koore all, kuid hiljem kaevuvad juba puitu, et seal talvituda. Kevadeks aga tulevad nad uuesti koore alla tagasi, et seal toituda ja kasvada. Tõe huvides - täies elujõus ja terved puud ei ole siklaste lemmikpaik. Puul peab olema eelnevalt nõrgestavaid kahjustusi. Seega tuleks aias kasvavatel okaspuudel vältida vigastusi või mõnd muud kahjustust, sest vastasel korral on siklased platsis.
Looduse söögilauale aga kuuluvad nemadki. Lisaks kärbsenäpile, kes lendavaid siklasi püüab, teeb tänuväärt tööd ka puukoristaja. Rähnidele on siklaste vastsed tõeliseks maiuspalaks. Ega nad ilmaasjata nokka vastu puutüve peksa!
