Korralikult krohvitud sein on vastupidav, krohvikiht kaitseb konstruktsiooni ilmastikumõjude eest ning annab hoone fassaadile tervikliku ja nägusa ilme. Krohvitud seinte väljanägemine ja krohvipinna muster võib olla vägagi erinev, sõltuvalt krohvi koostisest, viimistlusviisist ja värvist.
Asjatundja oskab vanemate majade krohvseinte pinnamustri järgi öelda, mis ajast fassaad pärineb. Krohvipinda võib viimistleda näiteks harja, segukammi või kelluga. 1950ndatel aastatel oli krobeline pritskrohv nii populaarne, et sellega kaeti isegi puitfassaade. Hoolikalt krohvitud fassaad peab vastu aastakümneid, kuid paraku mitte igavesti. Seinapind on eksponeeritud vihmale, UV-kiirgusele ja muutlikule ilmastikule, külmumis- ja sulamistsüklite vaheldumisele.
Krohvsein ei kannata vett. Enne krohviparanduste tegemist tuleb veenduda, et hoone katus, vihmaveerennid ja -torud ning aknaplekid oleksid terved ja õigesti paigaldatud. Ka seinas olevatest kinnitustest ei tohi vesi krohvi sisse valguda. Vee kapillaarset tõusu tuleb takistada. Vanale krohvfassaadile võib mõju avaldada ka kliimamuutus, ent selle kohta puudub esialgu teave.
Leia kahjustuse põhjus!
Krohv võib hakata pragunema ja pudenema mitmesugustel põhjustel. Krohvikahjustusi võivad põhjustada näiteks niiskus, külmakerked, naabruses tehtavad suuremahulised ehitustööd, isegi suur liikluskoormus. Enne parandamist tuleks ka väikese prao puhul välja selgitada, mis selle põhjustas. Krohvipinna kopsimisel ja/või kahjustatud koha avamisel selgub, kas kahjustus on kohalik või on krohv aluspinna küljest laiemalt lahti tulnud.
Kõik kahjustused tuleks võimalikult kiiresti ära parandada, sest krohvi vahele pääsenud vesi leotab ja külmutab krohvi seinast lahti. Krohvitud fassaadi seisukorda on võimalik uurida ka termokaamera või niiskusmõõtmistega.
Käesoleval juhul on tegemist 1950ndate aastate puitelamuga, mille pritskrohviga kaetud fassaadi nurk hakkas pärast vihmast suve pragunema. Põhjust ei pidanud kaugelt otsima: vihmaveetoru jooksis läbi ja oli krohvile juba teab kui kaua vett sirtsutanud, ilma et omanik oleks seda märganud.
Pragu lähemalt uurides selgus, et seda oli varemgi parandatud. Eelmine omanik oli kasutanud silikooni, kuid ilma erilise eduta. Õnneks pole nii väikese prao paikamine kuigi keeruline. Ainus murekoht oli, kuidas ja millega parandatud kohta nii viimistleda, et selle pind ülejäänud seinast ei eristuks.
Abi saadi traditsioonilistest meetoditest – vanasti olevat krohvipinda sopsitud kasevihaga. Asi on selles, et kaselehed hakkavad värske krohvipinna külge kinni ja tõmbavad seda pisut endaga kaasa. Nii sünnib ehe, pritsmemustrit meenutav pind.
Tuttava tuttav, kes vihameetodist rääkis, oli mõni aeg varem kasevihaga oma majal fassaadiparandusi teinud. Seal sai oma silmaga näha, et parandatud kohad sulandusid ülejäänud fassaadiga ideaalselt. Kaseviha jutt võib kõlada veidralt, aga tulemus oli hea!
Parandamine on lihtne
Kõigepealt puhastatakse katkine koht lahtisest prahist ja krohvitükkidest. Seejärel tuleb kindlaks teha, kas pragu ümbritsev krohvipind on seina küljes kinni. Kogu lahtine krohv eemaldatakse kuni algupärase nakkepinnani. Et krohv paremini seinas püsiks, võib kasutada kruvisid, armatuurvarda juppe ja metalltraati. Kui kahjustatud on suurema ala, võib seinale kinnitada metallvõrgu. Ka selle elamu puitseina oli krohvi nakkumise parandamiseks naelutatud kanavõrk, nagu 1950ndatel tavaks.
Parima tulemuse tagab sama tüüpi segu, mida on ka eelnevalt kasutatud. Poole sajandi vanuses majas on ehk keeruline toona kasutatud segu koostist määrata, kuid hea tahtmise korral pole seegi võimatu.
