Välimuse põhjal valime kaaslast suures osas alateadlikult, kinnitab terapeut Signe Uustal. “Laiemas plaanis kehtib endiselt tõekspidamine, et meie alateadvus otsib tuttavat, endasarnast. Pikalt koos elanud inimeste puhul võib seda märgata ka visuaalselt. Vananedes torkavad välised sarnasused rohkem silma.
Evolutsioonilisest vaatenurgast otsime endale kaaslaseks niisuguse välimuse ja selliste omadustega inimest, kes meie alateadvuse arvates on võimeline tagama järeltulevate põlvede ellujäämise. Hiljuti, 2014. aastal Ameerikas avaldatud DNA-uuringust selgus, et inimesed eelistavad paarisuhtes endaga geneetiliselt sarnast kaaslast. Ja nagu ütlevad klassikud: tõde on kusagil olemas.”
Juured peituvad lapsepõlves
Signe Uustali sõnul on meil kõigil paarisuhtesse sisenedes suhtest oma nägemus. “See sisaldab arusaama, milline käitumine mehe-naise suhetes väljendab armastust ja austust, aga samuti rahuldamata vajadusi-nõudmisi lapsepõlvest ning ambivalentseid tundeid seoses viha ja armastusega.
Nii teadliku kui ka alateadliku valiku juured peituvad paljuski lapsepõlves, oma pere juures kasvamise kogemuses – milleski tuttavas. See on inimlikkuse seaduspärasus, et eelistatakse tuttavat võõrale. Me oleme oma partneri suhtes tegelikult väga valivad. Otsime ühte ja ainsat, kellel on väga eriline kombinatsioon tuttavatest iseloomujoontest, nimelt meie esmaste hooldajate omad.”
Miks tõmbab meid aga esmaste hooldajate halbade omaduste poole?
“Põhimõtteliselt sellepärast, et sellises suhtes on suurim potentsiaal tervenemiseks. Me ei armu inimesesse, kes ei anna meile suhtes võimalust tervenemiseks ja kasvamiseks. Tervenetakse suhtekeskse mõtlemise, üksteise vajaduste rahuldamise ja isikliku kasvamise kaudu,” selgitab terapeut.
Alateadlik valik valitseb teadliku üle
Kõik aga ei vali kaaslaseks oma vanemate sarnast inimest. “Kui oleme otsustanud valida oma ellu vanematest täiesti erineva inimese või kui eelmises paarisuhtes on olnud väga negatiivseid ja valusaid kogemusi, siis püütakse küll teadlikult leida partneriks sootuks uut ja teistsugust,” kinnitab Signe Uustal ja jätkab: “Aga alateadliku valiku kriteeriumid eriti ei muutu, sest valik on sageli seotud varjatud ehk sügavamal peituvate joontega. Ja nii juhtubki, et kui üks suhe on purunenud, astume justkui uuesti samasse ämbrisse ja teeme seda seni, kuni iseenda ning suhtega teadlikult tööle hakkame.
Lisaks eeltoodule otsime partneriks kedagi, kes võiks aidata meil leida meie kaotatud mina ja õpetaks meile midagi, mis puudu. Paarisuhte eesmärk on teha heaks see psühholoogiline ja emotsionaalne hävitustöö, mille inimene on lapsepõlves läbi elanud.”
Ideaalse partneri otsingul
Kaaslase otsingul oleme endalegi teadvustamata üsna egoistlikud, püüdes aina leida kedagi täiuslikku. “Partneri valikul me uurime igaüht: kas tema hoolitseks minu eest ja aitaks mul leida oma kaotatud mina? Kui kohtame kedagi, kes paistab neid vajadusi rahuldavat, siis tärkab alateadlik huvi. Järgmistel kohtumistel otsib alateadvus erksalt vihjeid, kas kohatu võib olla täiuslik partner. Kui hilisemad kogemused kinnitavad, et sobivus on olemas, suureneb huvi veelgi. Või vastu-pidi: kui sobivust pole, suhe lõpetatakse.”
Tutvumisest tõsise suhteni võib jõuda päris kiiresti. “Armumise faas võib kesta kahest tunnist kahe aastani. Ent varem või hiljem jõutakse kooselus konfliktsesse faasi, mida nimetatakse võimuvõitluse ja negatiivse tsüklilise suhtemustri käivitumiseks, ning sellest algab sageli emotsionaalse toetuse ja ühendusses olemise tunde kadumine suhtest,” sõnab Signe Uustal.
Õpi kaaslast paremini tundma
Kuid kuidas siis kindlustada, et suhe oleks tugev ja jääks püsima? “Üheks oluliseks küsimuseks saab, mis oli n-ö suhtesse sisenemise eesmärk – kui kaua enne kooselu teineteist tunti.
Kui üksteise tundma õppimise periood jäi lühikeseks, siis võib korraga selguda, et puuduvad ühised huvialad, väärtushinnangud, moraaliküsimustesse suhtumine, ja isegi arusaam, millist peret või paarisuhet soovitakse, on erinev. Ja siis ühel hetkel öeldaksegi üksteisele, et ollakse lahku kasvanud ja teine on muutunud. Paar kaotab teineteise suhtes austuse ja soojuse ning jäädakse kinni jäikadesse destruktiivsetesse suhtemustritesse,” hoiatab terapeut.
Kas mustrit saab murda?
Paarisuhte õnnestumiseks pole siiski tähtis, kuidas suhe alguse sai. Signe Uustali sõnul on oluline pigem see, kas õpitakse suhtes olema nii, et oleks võimalik koos küpseda ja areneda.
“Teadlik töö paarisuhtega nõuab pühendumist, partneri ja ennekõike iseenda tundma õppimist ning uute oskuste omandamist. Tuleb leida julgus lapsepõlvest kaasa võetud pagas läbi vaadata ja saadud teadmisi oma partneriga jagada. Tähtis on õppida omavahel suhtlema kriitikata ja avatult. Mida teadlikum ollakse oma vajadustest ja protsessidest, seda lihtsam on leida suhtes teed rahuloluni.”
Kui panustad olemasolevasse suhtesse, võib see õpetada sulle midagi ka siis, kui see kestma ei jää. “Kui suhe puruneb, ollakse järgmise partneri valikul märgatavalt teadlikum ja küpsem, ja see paneb aluse veelgi rahuldavama suhte loomisele edaspidi,” kinnitab terapeut.
