Aastal 2015 elas euroliidu riikides kümnest inimesest rohkem kui neli (42,0 %) korterelamutes, ligikaudu veerand (24,1 %) paarismajades ja üks kolmandik (33,3 %) ühepereelamutes. Korterelamutes elavate inimeste osakaal oli ELi liikmesriikidest suurim Hispaanias (65,9 %), Lätis (65,0 %) ja Eestis (62,6 %), samas kui paarismajades elavate inimeste osakaal oli suurim Madalmaades ja Ühendkuningriigis (mõlemas 59,9 %) ning Iirimaal (51,6 %). Viimased kolm olid ainsad liikmesriigid, kus enam kui pool elanikkonnast elas paarismajades.
Ühepereelamutes elavate inimeste osakaal oli suurim Horvaatias (73,4 %), Sloveenias (65,1 %), Ungaris (62,1 %) ja Rumeenias (60,1 %). Ühepereelamutes elavate inimeste osakaal oli suur ka Serbias (66,1 %) ja Norras (61,2 %), kus ühepereelamutes elas rohkem kui kuus inimest kümnest.
Rohkem kui veerand (26,9 %) euroriikide rahvastikust elas endale kuuluvas kodus, mis oli koormatud tagastamata laenu või hüpoteeklaenuga, samal ajal kui üle kahe viiendiku (42,5 %) rahvastikust elas endale kuuluvas kodus, mille jaoks ei olnud võetud laenu ega hüpoteeklaenu. Seega elas seitse inimest kümnest (69,4 %) omaniku kasutuses olevates eluruumides, samal ajal kui 19,7 % elasid turuhinnale vastava üüriga eluruumides ja 10,9 % alandatud üüriga või tasuta eluruumides.
Ülerahvastatud eluruumides elas 16,7 % euroriikide kodanikest. Ülerahvastatuse määr oli ELi liikmesriikidest kõrgeim Rumeenias 49,7 %) ja Poolas (43,4 %), samas kui Serbias (53,4 %) ja endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (51,1 %) oli see näitaja üle 50 %; suhteliselt kõrge ülerahvastatuse määr oli ka Türgis (45,9 %, 2013. aasta andmete alusel). Seevastu Küprosel (1,4 %), Belgias (1,6 %), Madalmaades (3,3 %), Iirimaal (3,4 %) ja Maltal (3,5 %) oli ülerahvastatuse määr madalaim ja veel seitse ELi liikmesriiki, samuti Norra, Šveits (2014. aasta andmete alusel) ja Island teatasid, et nende elanikkonnast elab ülerahvastatud eluruumides alla 10,0 %.
Eroliidu liikmesriikide rahvastikust elas 4,9 % väga halbades tingimustes. Neljas ELi liikmesriigis elas 2015. aastal rohkem kui iga kümnes inimene väga halbades tingimustes: Bulgaarias oli see määr 11,4 % ning Ungaris ja Lätis 15,5 %, samas kui Rumeenias elas väga halbades tingimustes peaaegu iga viies inimene (19,8 %). Seevastu Madalmaades, Belgias, Soomes ja Küprosel elas 2015. aastal väga halbades tingimustes 1,0 % või vähem elanikkonnast. Eluaseme kvaliteedi põhjalikumal hindamisel võetakse lisaks ülerahvastatusele arvesse ka muid puudujääke eluasemetingimustes, näiteks pesemisvõimaluse või tualeti puudumine, lekkiv katus või liiga pimedad eluruumid. Väga halbades tingimustes elavate inimeste määr on nende inimeste osakaal, kes elavad ülerahvastatud eluruumides, millel on samal ajal veel vähemalt üks eespool nimetatud tõsine puudus.
Mille üle veel inimesed Euroopas kurdavad? Suurimaks probleemiks oli lagunenud ja läbitilkuv katus, järgesid vähene päevavalgus ning kaasaegsete mugavuste sh. WC ja pesemisvõimaluste puudumine. Kui Luxembourgis, Maltal, Hollandis ja Rootsis polnud aga ühtki leibkonda koduse WC-ta, puudus tualettruum tervelt 30% Rumeenia elanikest.
18.0 % eurooplastest leiab, et nende elukohas on probleemiks naabrite tekitatud lärm või tänavamura. Mürast on häritud 25.8 % sakslasi, järgnevad Malta (24.8 %), Holland (24.7 %), Portugal (23.0 %) ja Rumeenia. (22.2 %). Kõige vähem ollakse selle probleemiga kimpus Iirimaal (8.0 %), Horvaatias (8.4 %), Eestis (9.4 %) ja Bulgaarias (9.7 %). Kriminaalsust ja vandaale pidas kodukohas probleemiks 13.6 % euroliidu riikide elanikest, enim peeti seda murekohaks Bulgaarias ja Itaalias, kõige vähem Islandil.
11,3 % euroliidu rahvastikust elas leibkondades, mis kulutasid eluasemele vähemalt 40 % oma ekvivalentnetosissetulekust. Sellise elanikkonna osakaal, kelle eluasemekulud ületasid 40 % nende sissetulekust, oli suurim turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnike hulgas (27,0 %) ja väikseim omaniku kasutuses olevates eluruumides elavate inimeste hulgas, kellel ei olnud laenu ega hüpoteeklaenu (6,7 %).
