Majapidamisvee torustiku väljavahetamise näiteks on 1968. aastal valminud kivimaja, kus oli ajastule omaselt majapidamisvee torustik paigaldatud betoonisse; külmaveetorud olid galvaniseeritud terastorud ja soojaveetorud vasest.
Majas on veevõtmiskohti kõigil kolmel korrusel. Keldrikorrusel on saun ja pesuruum, esimesel korrusel köök ja WC. Teise korruse veetorustik on juba varem välja vahetatud.
Metallist veetorustik – olgu see tehtud kui hästi tahes – igavene siiski ei ole. Mainitud maja oli kümmekond aastat tagasi ühendatud kohaliku vallasisese veehaardetorustikuga. Enne seda oli vett saadud omaenda suurepärase veega 60 meetri sügavusest puurkaevust, aga kaevuvees toimunud muutused olid tekitanud olukorra, et metalltorudes oli hakanud torustiku sisepinnalt roostet irduma.
Aeg-ajalt kraanivees märgatav rooste ja vee värvimuutus muidugi rõõmu ei valmista, aga vanade majade torustike puhul tekitab enim ebakindlust just see, millises olukorras vanad metalltorud betoonivalu sees on. Kui 30 cm paksuses põrandavalus olev veetoru puruneb, on selle parandamine väga vaevarikas.
Inimsõbralik torustikuvahetus
Eelpool mainitud 1968. aastal valminud majas tehti majapidamisvee torustiku uuendamine nii-öelda puhtalt. Uued veetorud on enamuses komposiittorud. Pesuruumi torustik valiti silmailu pärast kroomkattega. Et teise korruse torustik oli juba varem välja vahetatud, ühendati see uue torustikuga esimese korruse WC-s. Autotalli tehti uus aiakastmissüsteem. Lisaks vahetati välja mõned segistid ning reguleeriti radiaatorite süsteemi, millele tuli uus rõhumanomeeter.
Hoolimata sellest, et kivimajal on paksud seinad, pole eramus tehtavad torutööd keerulised. Vana, ehituskonstruktsioonides olev veetorustik on uue torustiku paigaldamise ajal kasutuses ja jääbki paika, kui ka uus torustik on paigaldatud. Selliselt on majaelanike igapäevaelu uue torustiku paigaldamise tõttu vähim häiritud – elanikud saavad vett kasutada igapäevaselt ja see keeratakse kinni vaid siis, kui uude torustikku vesi sisse lastakse. Sellise töömenetluse puhul jääb maja veeta vaid kaheks kuni neljaks tunniks.
Remontimisvajadus suureneb
Metallist veetorude iga on umbes 20–30 aastat, misjärel ka vee kvaliteet hakkab langema ja veeavarii oht kasvab. On piirkondi, kus põhjavesi võib tekitada torustike amortiseerumise ka juba varem.
Kui mullastik on happeline, on ka põhjavesi tavalisest happelisem. Vesi võib hakata torusid söövitama, kui selles leidub palju kloriidi ja sulfaati ja võime pH muutustest mitte mõjutuda on nõrk.
Kõigi veetorudeks kasutatavate metallide vastupidavuse tõstmiseks on kasulik, kui põhjavett lubjakivi abil leeliselisemaks muuta. Happelist põhjavett ei peaks veehaardetorustikesse pumpama. Eramute oma kaevude vee happelisust võib üritada vähendada näiteks paekivikillustikuga. Happelise vee neutraliseerimiseks on vastavatel firmadel olemas veekäitlemis- ja filtreerimissüsteemid.
Kui juhtub veeavarii
Ehituskonstruktsioonide sees olevate veetorustike rikkeid märgata ei ole. Vanade, betoonvalusse paigaldatud veetorustike olukorrast on raske ülevaadet saada.
Eramutele tehakse harva torustike kontrolli; ja kui siis avarii juhtub, on kimbatuseks see, et kui torustikus on vesi ka surve all, tekib juba suur veekahjustus.
Ka väiksemad lekked võivad jääda majaelanikele seni märkamatuks, kuni suur õnnetus käes. Eramutes tasub jälgida veemõõtja näitu võimalike peidus olevate lekete avastamiseks. Igal juhul tasub siis, kui kodust pikemaks ajaks ära minnakse, vesi peakraanist kinni keerata.
Veeavariid on juhtunud majades, mille vanus on keskmiselt 28 aastat ja põhjuseks on olnud tavaliselt mehhaaniline purunemine ning korrosioon.
Veetorustiku väljavahetamine tasub teha õigeaegselt ja see läheb maksma igal juhul vähem kui veeavarii jälgede likvideerimine.
