Uued koolid paistavad jätma kõik eelneva selja taga. Tabiveregi on vapustav – omamoodi monument õppimisele, katedraal haridusele. Väikestes kohtades, nagu see ligi 900 elanikuga asula, on uue kooli ehitamine lausa kangelastegu, püüe muuta inimesed paikseks ja pakkuda valgust neile, kes ei ole linnadesse läinud.
Praegu on Tabiveres siiski erinevat masti tööd ja kiirelt saab liikuda ka rongiga. Kuigi pendeldamine ei kao küll kuhugi, on tore kool üks põhjuseid, miks sissekirjutusaadress ei ole mitte ligi kolmekümne kilomeetri kaugusel asuv Tartu, vaid Tabivere. Mõneti ei erine tänased poliitilised otsused nõukogudeaegsetest – toona meelitati maale elama ja jääma mitte niivõrd apetiitse töökohaga (laut või ehitus pole katarsis), vaid ikka linnalike mõnudega – popim arhitektuur, soe vesi, keskküte ja vesiklosett.
Avalik konkurss toimus 2018. aastal ja selle järel on projekti vastavalt «reaalsusele» ehk majanduslikele võimalustele ja koolipere soovidele muudetud, ent põhikontseptsioon on siiski säilinud. Selle aja sisse mahub kõige tähtsama otsusena mitte teha projekt kui vana 1973. aastal valminud ja 1980ndatel laiendatud (keskkool tegutses aastail 1984−2014) liiga suureks muutunud amortiseerunud koolimaja juurdeehitist, vaid kogu hoone hoopis lammutada ning rajada selle asemel uus korralik maja. Esialgsest lahendusest on uus oluliselt nooblim ja terviklikum ning paremini ümbruskonnaga seotud.
Silmapaistev sümbolehitis
Tegu on uue sümbolehitisega, mida kõrvaltvaataja pilgule tundub, et väga vajati. Nimelt on kant küll kena, kuid natuke hektiline. Näiteks Tabivere (aastani 1977 Voldi, mõisnike Wolffeldtide järgi) mõisaansambel on poolik – kunagises valitsejamajas on küll kohalik mikromuuseum, alles on teisigi kõrvalhooneid, ent kõige tähtsam maja – häärber lammutati 1960ndatel. Siinne A ja O on tegelikult siiski kuue kilomeetri pikkune Saadjärv –harras ime, mida väga erinevatel viisidel on tabanud näiteks Konrad Mägi ja Karin Luts. Ometi ainuüksi looduskaunidusest inimeste heaoluks ei piisa.
Põhikooli paika sättimisega on büroo Arhitekt Must tegijad (Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Lisett Laurimäe, Sander Paling) tahtnud mitte niivõrd maastikku sulanduda, kaevuda, kuivõrd selles esile tõusta. Tabivere, mis ongi tuntud oma voorte poolest, on andnud selleks tõeliselt magusa mängumaa.
Mõisapargi servas asetsev valge tellisfassaadiga hoone on paigutatud nii, et kohalikel oleks siia mõnus sisse astuda. Lammutusega sai paremini rajada valgusküllaseid klasse, teha uhkema peasissepääsu ja ühtlasi avada spordiväljaku poole teistmoodi maastikuvaateid.
Et säilitati spordihoone, otsustati ratsionaalselt sättida uus hoone vastu selle seina. Üheskoos on tõepoolest majades soojem! Praeguse tõmmu näoga on võimla ka vahvaks vastaspooluseks akadeemilisemale valgele. Arhitekt Ott Alver mainib, et uue hooneosa lihtsa valge tellisseina ilmestamiseks lahendati lõunapoolsete akende päikesevarjestus iga akna külge kinnituva ruumilise teraselemendiga.
Teine korrus sai aga tellija tahtmisel rõdu, et tekiks vaade Saadjärvele.
Alver lisab, et kõrguste vahed on andnud võimaluse luua täis- ja poolkorruseid, kutsunud tegema omalaadset maastikku saali ühisalaks, eksponeerida lisaks loodusele tehislikke rohelisevaibalisi nõlvu ja valle.
Pidulik-poeetiline ruumimulje
Kaheldamatult on maja kõige ilusam osa ligi sajameetrine galerii, mis on oma kõrgusesse pürgimise ja haljaks jäetud liimpuiduelementidega ilma liialdamata veidi gooti kirikute moodi. «Galeriimaht lõikub läbi katuslae, et tuua valgus sisse. Puitelemendid pole küll kandvad, aga on sisearhitektuuri selgroog,» rõhutab arhitekt Ott Alver. Teiste sõnadega kasutati klassikalist basilikaalset lahendust – see tähendab, et üks lööv on teistest kõrgem ning nõnda saab üles luua akende rea, mis täidab ruumi loodusliku valgusega.
Lisaks peegeldub puidust elementide maailm vastu põranda metallist joontest mustris. Pidulikku ja poeetilist ruumimuljet võimendavad alt ülesse suunatud valgustid ning põrandal olev punakas terratso kui «punane vaip». Alver peab eriliseks efekti, et kõik tulijad, minejad ja koolis liikujad on visuaalselt ühenduses, ühe telje peal.
Galeriiga piirnevate ruumide puhul on koloriit sama – voodrina kasutatakse punaseks toonitud industriaalparketti. Autorite meelest aitab see mõista, et ka siin on tegu avaliku ruumiga. Üleni punane on raamatukogu, nullkorrusel on vaheruum klassidele ja muidugi saal, mille seinad ja põrandad on värvitud. Hoone suurepärased sisearhitektid on Kadi Karmann, Mari Põld ja Jelizaveta Sedler büroost T43 Sisearhitektid.
Kadi Karmann seletab, et eriliselt nähti vaeva visuaalse selgroo toonitamisega. See avaldus nii materjalides kui ka koloriidis. Avalikud alad said punased-puidused ja näiteks garderoob ning käimlad selgelt eristuvad – hallid.
Väga sümpaatsed on klassiruumid –heledad, kuidagi õhulised, sisustatud kergena näivate valge koolipinkide ja naturaalset karva sisseehitatud kappidega. Mööbli puhul eelistati naturaaltoonis MDFi, põrandad said maherohelised. PVC-põrandakate ulatub ka veidi seinale ja kapid hakkavad alles nende kohalt, mis muudab matsakad vormid kepsakaks ja annab klassidele orgaanilisema ilme.
Moodsale ajale kohaselt on saal pruut igas pulmas ehk tükeldatav, ühendatav, kontserdisaal, söökla, puhkeala. Sellest hoolimata pole erilist lõivu mitmefunktsioonilisusele makstud ning suured aknad, siin sammaskäiguna mõjuv galerii, aga ka ilus värvigamma sobivad erinevateks üritusteks. Sisearhitekt Karmann kriipsutab alla, et sellest hoolimata taheti teha meeldivat avarat ruumi, mille nimel nähti palju vaeva näiteks akustikaga. Ruumis aitavad meeleolu muuta ka rasked kardinad. Omalaadseteks pesadeks on seinaäärsed punased astmestikud.
Mängulusti pakkuv maastik
Maastikuarhitektidest lõid Tabivere kooli ümbruse kujundamisel kaasa Uku Mark Pärtel, Mirko Traks, Kristjan Talistu, Juhan Teppart, Karin Bachmann (Kino). Välisvalgustust aitas teha Heiki Taal.
Koolihoovi keskmes on terrass, mille suunas sätiti eri kõrgustes ja laiustes pinnavorme, mille ümber saab näiteks õppida või palli taguda. «See teeb ala õues mängijale huvitavamaks ja lisab avastamisrõõmu, et mis maailm järgmise künka tagant avaneb,» leiab Mirko Traks. Kuna koolis käib ka palju väiksemaid lapsi, kes armastavad liikuda ja mängida, on lustimist küllaga: «Meile endale meeldivad väga ruumilised atraktsioonid! Näiteks tokimets, mis ääristab pallimänguala ja laieneb voortele. Elementide paigaldus võimaldab erinevate mängude teket: atribuudid on paigutatud võimaldama loogiliselt järgnevaid tegevusi, näiteks liumäest allalaskmine ja ronimine kiigele ning mäkke.» Täiendavalt on kasutatud maastikulisi võimalusi: «Batuut mäe otsas võimaldab hüpates kogeda suurema kõrguse illusiooni, viljapuude lähedale tehtud küngas võtta puult õunu ja ronida puu otsa.»
Traks seletab, et kuna hoone ümbruses on suur park, siis tellija lähiümbrusesse väga kõrget haljastust ei soovinud ja mainib: «Lisaks puudele on ette nähtud harva niidetavad aasakooslused, millesse lõikuvad pöetud peadega voored ning hoone vahetus läheduses olevad pöetud tarbemuruga alad. Ka paar küngast on jäetud harva niidetavaks, mis peaks aeg-ajalt nende kõrgust veelgi võimendama. Eraldi tüübina on sademevee immutusnõvadesse ette nähtud ajutist liigniiskust hindavad taimed.» See rohelus ja talvel loodetavasti ikka lumi moodustavad tõesti ilusa koosluse hoone arhitektuuriga.
Igatahes on Tabivere põhikool väga eriline – väärikas maja Eesti inimeste vääriselupaika.
