Nahavähki on kolme põhilist tüüpi, millest tuntuim on melanoom. Just need sünnimärkidest alguse saavad pahaloomulised kasvajad on hetkel teadlaste huviorbiidis ning käib kibekiire töö, et leida meetodeid nende kiiremaks ja kergemaks diagnoosimiseks.
Mis on melanoom
Melanoom on salakaval haigus, mis areneb tihtipeale nii, et inimene ise ei ole sellest teadlikki. Haigus tuvastatakse tihti alles lõppjärgus, kui midagi ei ole enam võimalik teha. Melanoom võib alguse saada ükskõik missugusest kehal olevast sünnimärgist.
Tavapraktikas kasutatakse "heade" ja "halbade" sünnimärkide eristamiseks ABCDE-reeglit. (Vaata selgitust kõrvalt. – Toim)
Melanoom, nagu kõik teisedki pahaloomulised kasvajad, jaotatakse arengu järgi viide staadiumisse.
0 tähistab alles tekkivat kasvajat. Selles staadiumis on kasvaja veel ilusasti piiritletud ning alles alustab oma pahaloomuliseks muutumist.
Esimeses staadiumis levib melanoom naha ülemises kihis.
Teises staadiumis on melanoom murdnud läbi eri tüüpi naharakke eraldava kihi ehk basaalmembraani ja alustanud sügavamale pärisnahka minemist.
Kolmandas staadiumis on tekkinud paiksed kasvajarakkude kogumikud: siirded ehk metastaasid immuunsüsteemi esimeses kaitseliinis – lümfisõlmedes.
Neljandas staadiumis on selliseid kasvajarakukoldeid üle terve keha ning neid nimetatakse kaugsiireteks ehk kaugmetastaasideks.
Raske diagnoosida
Melanoomi tuvastamisel on kõige suurem probleem haiguse diagnoosimine, sest praegu on võimatu kõiki oma sünnimärke iga päev vaadata ja nende muutusi silmas pidada. Tihtipeale jääbki melanoomi areng kahe silma vahele ning see leitakse alles siis, kui kõikide kaugsiirete kättesaamine on võimatu. Selle tõttu on melanoomi diagnoosimine üks võtmeküsimusi, mille abil parandada selle haiguse all kannatavate patsientide elukvaliteeti ja elupikkust.
Kui melanoom avastatakse varajases staadiumis (0–II), on võimalik kasvaja välja lõigata ning sellega saavutada täielik paranemine. Seepärast on ideaalne, kui oleks olemas mugav, kiire ja laiapõhjaline sõeluuring, mis hõlmaks suuremat osa elanikkonnast ja kaotaks vajaduse hinnata ABCDE-reegli järgi iga inimese iga üksikut sünnimärki. See võiks olla näiteks lihtne vereproov, mille saab anda iga paari kuu tagant perearsti kabinetis.
Hilisemates staadiumites (III–IV) on aga vaja üles leida ka kõik kaugemal ja sügavamal olevad kasvajarakukolded, lõigata need välja või hävitada kas keemia- või kiiritusraviga. Seejuures on väga tähtis leida üles ja eemaldada organismist absoluutselt kõik kasvajarakud. Vereproovil põhinev kiirtest aitaks sellisel juhul teavitada kasvaja taastekkest nii pea kui võimalik. Peale selle on vajalik luua meetod, mis aitaks üles leida kõik kasvajarakud, et saaksime olla kindlad kõikide kasvajarakkude eemaldamises.
Töös on uus test
Just sellist testi ja kasvajarakkude ülesleidmise meetodit töötavadki välja Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi teadlased. Töö käib mitmel rindel ning selle käigus keskendutakse kolmele võtmeküsimusele.
1. Kui melanoom areneb, kas siis keha ise toodab kasvaja vastu midagi, mida saaks diagnoosimiseks kasutada?
2. Kas selleks on ehk mõni marker, mida saab mõõta?
3. Kas seda markerit on võimalik märgistada, et teha kindlaks kõikide rakkude ülesleidmine juba eemaldatud koes?
Esimene küsimus on tegelikult tingitud ühest melanoomihaigetel tehtud tähelepanekust: nimelt võib varajases staadiumis melanoom ise taanduda ning haiguse edasist arengut ei toimugi. See ilming on tingitud inimese immuunsüsteemist, mille eesmärk on pakkuda kaitset igasuguste ohtude eest.
Immuunsüsteemi pakutav kaitse kasvaja vastu põhineb immuunrakkudel, mida leidub väga suurel hulgal just pärisnahakihis. Melanoomi arenedes teise staadiumisse sisenevad kasvajarakud pärisnahka, mis käivitab immuunsüsteemi tugeva immuunreaktsiooni, millega hakkab keha kasvajarakke ründama ja surub nende tekke alla.
Keskendutakse antigeenidele
Protsessi, kus immuunsüsteem toodab reaktiivseid valke ehk antikehi keha enda valkude vastu, nimetatakse autoantikehaliseks vastuseks. Tavaliselt põhjustab autoantikehaline vastus suuri probleeme: näiteks põhjustavad niisugused reaktsioonid haigusi, nagu reumatoidartriit ja luupus. Kasvajate korral on aga selline vastus vägagi oodatud, sest kui keha hakkab omaenda muundunud rakke – kasvajarakke – ründama, võime potentsiaalselt eluohtliku haiguse kontrolli alla saada.
Ent kuidas mõõta midagi, mis toimub iseenda keha vastu? Selle probleemi lahendamiseks keskendusid tehnoloogiainstituudi teadlased kasvajas nendele valkudele, mida terves kehas ei esine. Tegemist on vähitestise antigeenide (cancer-testist antigene ehk CTA – ingl) nime kandvate valkudega, mis on meil kõigil olemas looteeas, siis need aga kaovad ning taastekivad ainult kasvajarakkudes. Täpsemalt keskendus uurimistöö nende valkude sekka kuuluvatele melanoomiga seotud antigeenidele (melanoma-associated antigens ehk MAGE – ingl), mis kuuluvad MAGEA geeniperekonda. Nende valkude esinemist on täheldatud peale nahavähi ka teiste kasvajate puhul.
Uuringus näitasime, et MAGEA vastu tekkiv autoantikehaline vastus on vereproovist mõõdetav just varasemate, esimese kuni kolmanda staadiumi melanoomiga patsientidel. Jõudsime järeldusele, et selle valgu abil saab varakult kasvajat avastada.
Kui vaatasime uuringus osalenud patsiente paari aasta möödudes uuesti, sai kinnitust asjaolu, et mõõdetud immuunvastusel on ka kaitseefekt. 88 protsendil MAGEA autoantikehi omavatest patsientidest polnud melanoom arengut jätkanud või oli hoopis taandunud. Seega võib öelda, et MAGEA-markeriga on võimalik melanoomiga inimesi nii üles leida kui ennustada ka nende haiguse edasist kulgu.
Diagnoos vereproovist?
Siiski otsitakse alles vastust eespool esitatud teisele küsimusele: kas kasvajarakud toodavad ise midagi, mida saaks vereproovist mõõta? Vastuse otsimisel keskenduvad teadlased ekstratsellulaarsetele vesiikulitele ehk väikestele rakuvälistele nanoosakestele. Need loomuliku protsessi käigus rakust vabanevad osakesed ei ole võimelised rakust väljaspool paljunema. On aga teada, et rakuväliseid nanoosakesi tekib rohkem hilisemas staadiumis kasvajatel ning need sisaldavad endas muu hulgas valke, mis tulevad neid tootvast kasvajarakust. Seetõttu annaks nende mõõtmine olulist infot kasvaja esinemise kohta meie kehas ja selle arengustaadiumi kohta.
Teadustöös püüame aru saada, kuidas seda materjali vereproovist kätte saada, nende kogust mõõta ja tulemusi tõlgendada. Sellega on kaasnenud aga hulk uusi küsimusi.
Kas hilisemas staadiumis kasvajaga patsiendi verest saab teistsugust materjali kui varajasema kasvajastaadiumiga patsiendilt?
Kas analüüse saaks teha tavalises kliinilises laboris, et võimaldada kogu elanikkonna uurimist?
Kahjuks tulevad vastused väga aeglaselt ja äärmiselt mahuka töö tulemusena, sest uuritavad osakesed on osutunud tunduvalt raskemini käsitletavaks, kui algselt ootasime.
Raviedukuse hindamine
Veretilgast saadav info hulk on tõesti suur ja lootustandev, kuid ei tasu ära unustada ka kasvajate ravi põhilist meetodit – nende eemaldamist. Kui vähk eemaldatakse, on väga tähtis, et kogu selle kude saadakse kätte, sest kui ka üks selle rakk jääb kehasse, võib sellest areneda uus kasvaja.
Aga mil viisil vastata meie esitatud kolmandale küsimusele: kuidas hinnata, et ravi oli edukas, st eemaldatud kasvajakoe äärtesse ei jäänud ühtki kasvajarakku?
Selleks võib vaadata erinevate biomolekulide poole, mida on võimalik leida kasvajarakkude pinnal või sees. Ühed sellised on MAGEA-valgud, millele oma teadustöös keskendume: üle poole melanoomirakkudest sisaldab MAGEA-valke, mida on võimalik üles leida ja nähtavaks teha diagnostiliste antikehade abil. Kui valgud on üles leitud, saab teha järeldusi selle kohta, kas kogu kasvajakude sai eemaldatud (kõik värvilised täpid on eemaldatud koe sees) või jäi mõni vähirakk kätte saamata (värvitäpikesed on eemaldatud koe piirjoonel hajusalt ning mõni võis veel jääda kehasse).
TÜ tehnoloogiainstituudis on ka selles valdkonnas tööd tehtud, sest kasvaja leidmine ja eemaldamine on vaid üks pusletükk kasvajate vähiravis. Alles siis, kui kogu kasvajakude on eemaldatud ja see tõestatud, saab inimese lugeda terveks.
Kas nahavähki on siis tõesti võimalik diagnoosida vaid veretilgast? Teoreetiliselt saab küll. Kuid ees ootab suur hulk tööd, et viia see teooria praktikasse. Esimesed sammud on tehtud ning tundub, et valitud tee võib meid viia nahavähi kergema ja meeldivama diagnoosimiseni. Iga sünnimärgi igapäevasest jälgimisest võib saada minevik, mille asendab iga paari kuu tagant tehtav veretest.
Mis on ABCDE-reegel?
Halvaloomulise kasvaja tuvastamiseks kasutatakse ABCDE-reeglit.
A viitab assümmeetriale ehk halvaloomuline sünnimärk on tihtipeale ühest küljest ilus ümar ja teisest täiesti lopergune.
B ehk border (piir – ingl) viitab piirjoonele, pahaloomulisuse tekkel kaotab sünnimärk oma sileda piiri ning võib esineda sissesopistumisi või väljapungumisi.
C ehk colour (värvus – ingl) viitab värvuse muutustele ehk ühtlase ühetoonilise värvi asemel hakkab sünnimärgi pinnal tekkima tumedamaid ja heledamaid alasid.
D kui diameeter annab märku sünnimärgi suurenemisest, tavaliselt on sünnimärgid väikesed tumedamad täpid nahal, mitte hiiglaslikud larakad.
E viitab melanoomi kui kasvaja ühele kõige tähtsamale omadusele: sünnimärgi areng toimub pidevalt. Ta suureneb, muudab kuju, kindel sile piirjoon kaob. Kõiki neid muutusi on võimalik silmaga näha, kui jälgida sünnimärgiga toimuvaid muutusi ajas.
