Laualamp on kohtvalgusti ja selle valikul peab arvestama, milliseks tööks seda vajatakse: lugemiseks-kirjutamiseks, peenmehaanikatööks, käsitööks. Selle järgi tuleb valida lamp kas püsiva asukohaga või teisaldavana, lauaservale kinnitatavana või riiuliservale klammerdavana, kas liigendkandjaga, painduva kõriga või konsooliga põrandalambi variandis.
Tingimata tuleb armatuuri valikul veenduda, kas sellesse sobib uueaegne, säästulampide perre kuuluv kompaktluminofoorlamp (säästulamp), sest viimane on vanast hõõglambist veidi pikem ja on oht, et osa valguskehast hakkab vanamoodsast armatuurist tülikalt silma särama. Lambivari ei tohiks läbi paista. Paraku aga on tihtipeale nii, et seda, mida otsid, ei leia. Isegi võiks öelda, et kompaktlambi tarbeks on valgusteid veel vähe ja esimest ettejuhtuvat, näiliselt sobivat ei maksa kohe osta.
Edisoni hõõglampidel oli lambi valgustugevuse hindamisel võrdlusühikuks ehtne tahiga rasvaküünal (ld candela), hiljem tarbimisvõimsuse näitaja vatt (W). Mida enam oli lambikolvile märgitud vatte – seda valgem silmavalgus. Nii oli see pea sajand. Täna abistab vatt meid veel kui pisuke võrdluselement uue põlvkonna lampide valikul: 40 W hõõglampi asendab tänapäeval 5 korda väiksema võimsusega 8 W kompaktlamp. Säästulampide massilise kasutuselevõtuga see vativärk ununeb, määravaks jääb ümber lambi tekitatud valgusvoog, ühikuks on luumen (lm). Viimane on igal lambipakendil ilusasti kirjas.
Kandela kui ühik on endiselt kasutusel, kuid küünla asemel on nüüd kiirgusallikas, mis kiirgab etteantud sihis ja võimsusega kindla sagedusega monokromaatset valgust. See on nüüd laboris luumenite määramise riistaks. Praktik teab, mida suurem arv luumeneid (100–2500 lm), seda valgem! Laualampi sobib 1000 lm (20 W) kompaktlamp, hõõglambist pisut kallim, kuid teenib voolu kokkuhoiuga end aastaga tasa.
Armatuur ehk valgusti, milles lamp hakkab tööle, on seda parem, mida enam ta suudab kogu pirni toodangu – need luumenid – suunata ühes suunas. Nii saab kasulikult tööpinda valgustada, vastasel korral siirdub osa luumeneid ula peale, soojuseks. Ideaalsed on peegel- ehk oksüdeeritud alumiiniumpinnaga lambivarjud, peegeldustegur on neil pea täiuslik – 95%.
Valgusallika värv
Kui luumenid on suunatud objektile, on viimase valgustatus seda parem, mida lähemal on lamp. Valgustatuse ehk valgustiheduse ühik on luks (lx) = lm/m2. Teisisõnu, lähendades lampi 1 meetrilt 0,5 meetrile, väheneb küll valgustatav pind, kuid järelejäänu valgustatus kasvab 4 korda ehk kasvab lausa ruudus. See on töökoha valgustuse parendamiseks ülisobiv võte. Kui saab, tuleb lähendada valgusallikat, mitte kruvida armatuuri suurema valgusvooga lampi. Kaks korda kõrgemale tõstetud valgusti valgustab küll suuremat pinda, kuid neli korda nõrgemini. Seega muudetava asukohaga laualamp, pantograafliigendi või paindkõriga, on asjalik, võimaldades kasutada väiksema energiatarbimisega lampi. Üks käeliigutus armatuuriga ja objekti valgustatus muutub kardinaalselt.
On veel üks näitaja, mille järgi lampe valida: valguse ehk valgusallika värv. See fikseeritakse inglise lord Kelvini (K) temperatuurikraadides. Tegemist ei ole siiski füüsikalise temperatuuriga, vaid valguse tooni näitajaga, mis baseerub koolitunnis õpitud mustkiirguri temperatuuril, mida kuumutatakse, kuni see hakkab kiirgama nähtavat valgust. Näiteks, 2500–3000 K – soe, päikesevalgus, 4000 K ja enam – külm, põhjataevavalgus. Diapasoon 2500–6000 K. (Hõõglambi värvustemperatuur on 2700–3000 K.) Mida suurem arv, seda enam lisandub valgusesse sinist. Kui objekti värvushinnang on vajalik, sobib 4000 K lamp. Kelvini kraadid on samuti pakendil kirjas.
On veel üks näitaja, mida võib lambipakendilt leida: see on värviesituse üldindeks Ra , mille ideaalne väärtus oleks 100. Tegelikult on selle väärtus 80–90, st värvuste hindamine on pisut häiritud. Nüüd valime siis lampe kahe näitaja, luumeni ja kelvini järgi. Sokli mõõt muidugi ka: E27 (suur) ja E14 (väike). E14 sokliga lamp sobib ainult öölauale, töölaual ei ole temast asja, kuna kompaktlambid selle sokliga on liiga mannetud, luumeneid alla 400. Kuna kompaktlamp sisaldab kübekese (1–5 mg) elavhõbedat, on viisakas see rikkiminekul viia ohtlike jäätmete kogumiskohta (Tallinnas Forelli 5?). Vältida purunemist! Lamp keeratakse pessa ja pesast sokliosast kinni hoides. Selle tegevuse ajaks lahutada lamp elektrivõrgust.
Puhastuse suhtes pirtsakad
Sokliosa on pungil täis moodsat elektroonikat, mis töötleb elektrone, enne kui lubab neid lambi valguskehasse valgust tekitama. Sealjuures kulub pool energiat poiste kantseldamiseks ja sokkel kuumeneb märgatavalt (üle 60 °C). Seega muundub valguseks alles pool tarbitud energiast! Kui hõõglambis ja nn päevavalgustorudes toimetavad elektronpoisid 50 Hz sagedusega ja kaasneb virvendusefekt, mis tõsi küll, mitme lambi kasutamisega kõrvaldatakse, siis kompaktlambil puudub see täiesti, seal toimuv on tuhat korda kõrgemal sagedusel (50 kHz). Kui aga lamp õhtule läheb, lasub 99% süüd just soklielektroonikal.
Tundub, et kompaktlampide perekonnas on spiraali keeratud lambid töökindlamad. Kuidas aga kujuneb lampide tolmust puhastamine, näitab elu. Niiskust nad eriti ei talu, kui siis ehk elektrostaatilist tolmuharja, kuid seegi võib neile ohtlikuks saada. On juba moodsa disainiga, lausa armatuuri ehitatud valgusdioodide (LED) ehk mugandunult leedidega laualambid. Niisuguseid leede kasutatakse ka edukalt orkestri noodipultidel. Leedid ei sisalda elavhõbedat, on kompaktlampidest säästlikumad, pikemaealised ja lülituskindlamad, seetõttu ka tublisti kallimad, sest tööd nende valmistamiseks on enam.