Kuusest puitkarkass ja klaas on selle aiamaja (mõnes olukorras pigem paviljoni) põhimaterjal. Üksteise seest, nagu sahtel, saab rööbastel välja libistada näiteks kaks eraldiseisvat, avatud seintega varjualust, mille vahel kaminaga terrass, või moodustada maja keskmisest osast klaasseinte ja -lagedega talveaia või siis täiesti kokkupandult jätta hoonest mulje kui täiesti tavalisest suvemajast.
Tiigi kaldal asuva võluva suvemaja on loonud Caspar Schols, kel pole isegi arhitektipabereid. Ta sai indu oma emalt, kes soovis paviljoni, mida võiks kasutada nii õhtusöökideks sõpradega, lastelaste teatrietendusteks, maalimiseks kui ka mediteerimiseks.
Et ehitis oleks võimalikult polüfunktsionaalne ja passiks maksimaalselt kõigiks soovitud tegevusteks, otsustas harrastusarhitekt eraldada sisemise kere ja klaaspaviljoni välimistest puitseintest ja plekk-katusest ning seadis nende alla relsid. "Otsisin nii paindlikku disaini, nagu võiks pakkuda kangas," ütles Schols. "Maja kihtide muutmine võiks olla ju sama lihtne kui riiete vahetamine." Paviljonis on voodi, mis tõuseb välja konstruktsiooni ehitatud panipaigast, ning väike must puuküttega metallkamin.
Halbade ilmastikutingimuste korral on seinad suletud, et luua soe ja hubane varjupaik, mille mõlemas otsas on väliterrassid. Kuid ilma soojenemise puhuks on välikest konstrueeritud nii, et seda saab hõlpsasti valgustada, jättes sisemise klaaskesta kaitseks vihma ja tuule eest. Maja ida- ja läänepoolsest küljest saab tuulutuseks avada uksed. Päiksepaistega saab klaaskesta pealt kõrvale lükata, loomaks valgusele avatud õdusa väliruumi.
"Mõelge, kuidas saate siin tähtede alla magada, päikesepaisteid ja grillipidu nautida või lihtsalt lõõgastuda ja nautida vabadust," kirjeldas Caspar Schols oma loomingut.Täielikult lahtitõmmatud paigutust kirjeldab Schols kui "õhtusöögirežiimi": kaks klaaskesa on libistatud väljapoole ja keskosas moodustub varjatum ruum. See loob suure siseruumi, kuhu mahub 10 meetri pikkune laud ja kus on võõrustatud 30 inimest.
