"Distsipliinide segunemine ja piiride hägustumine on tänapäevaelu paratamatu osa: möödas on väga kitsa spetsialiseerumise ajad, pigem püütakse üksteiselt õppida ja erineva kaaluga asjade liitmise kaudu saavutada rohkem kui aritmeetiline summa," räägib maastikuarhitekt Karin Bachmann. "Lõppenud suve pikendamine õuesjade tuppatoomise kaudu on võte, mida saab kasutada just suurema ruumi puhul. Kuldsete jalgadega pargipink köögis, niiskuskindel õuelatern vannitoas ja kraavipervelt niiduki eest päästetud kuusk ja paju lillepotis loovad tuppa hoopis teise meeleolu," leiab ta.
Taoliste elementide kasutamine näiteks ühiskondlikus ruumis, näiteks toidukohas mõjub Bachmanni sõnul lisaks rõõmsale ootamatusele ka piireloovalt, õieti lõhkuvalt. "Pargimööbel ja muud linnatänava elemendid viitavad lisaks julgele maitsele ka avalikule kasutusele, mis võimaldab ühises füüsilises ruumis tekitada selgeid erisusi erinevate ruumiosade avalike, poolavalike ja poolprivaatsete osade vahel ilma füüsilisi tõkkeid seadmata," räägib ta. "Just seda teed on läinud Tartu Aparaaditehases uksed avav kohvik-resto Trikster Tihane, mis kasutab oma ruumide perimeetris väliruumielemente."
"Kuna söögikoht asub üldkäidava alaga ühes füüsilises ruumis, hõlbustavad piiridele paigutatud avalikku kasutust markeerivad elemendid ruumis orienteerumist, tekitades hierarhilise sise-väliruumi, mis omakorda teise astme siseruumiks moondub," selgitab Bachmann. "Lisaks põnevale ruumikogemusele meenutab see väliruumihooaega ning valmistab ette tulevaseks välikohvikuks: sama stiili hilisem õues dubleerimine tekitab meeldivaid ja meeleolukaid seoseid ning sujuvaid üleminekuid tubasest keskkonnast õue ning vastupidi
Avalikust tänavaelust inspireeritud sisekujundus loob vabama meeleolu, mis lubab omakorda erinevate soovide ja tõekspidamistega inimestel paremini ühist ruumi kasutada – just tänav on see koht, kus toimuvad kohtumised ja ristuvad teed, mis mujal ehk teoks ei saaks."Sellise võimaluste paljususe soodustamine sisekujunduse abil nii koduses kui avalikus ruumis loob Bachmanni sõnul emotsionaalset kihilisust ja annab ühtlasi aimu, et küll see kevad ühel hetkel jälle tuleb ning saab pärisõue pärispäikese kätte tagasi.
Samuti saab lemmiklooma pidada nii, et teda tuppa ei too. "Nii nagu paljudes majapidamistes elab lemmiksiga või -kits, võib järjest rohkem kohata aedades näiteks siilimaju, mis okasloomadele talveks peavarju pakuvad eesmärgiga teosöödikud paiksemaks muuta. Aiasiil säilitab küll oma sõltumatuse, kuid liitub enesele teadmata tema jaoks tingimusi kohandava perekonnaga, pakkudes turvalist teadmist liigirikkast koduaiast," räägib maastikuarhitekt.