Kõigepealt tuli kanakuut...
Sattusime mehega 2009. a septembris lugema USA nädalakirjast The New Yorker intrigeerivat lugu „The It Bird. The return of the back-yard chicken”, kus räägiti kanade naasmisest äärelinna koduhoovidesse Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. Muuhulgas oli seal juttu neljast briti tööstusdisaini tudengist, kes olid oma diplomitööna kujustanud plastist moodsa kanakuudi Eglu, mis oli mõeldud just linnaaedadesse ja mida Suurbritannias saab tellida koos kanadega.
See artikkel virgutas meie mõttemaailma ning vaid mõni kuu hiljem oli üks erkoranž Eglu meie Viimsi koduaias, oodates elanikke. Aprillis 2010, kui me esiklaps oli veidi üle aasta vana, saime endale esimesed neli kana – Evita, Carol, Daisy ja Fifi.
Meil oli eelmisel sügisel valminud kena koduaed, aga koera ja kassi pidamiseks ei olnud me toona veel valmis. Ent silmailu pakkuvad linnud, kes annavad lisaks veel mune, tundus ideaalne lahendus. Nii ongi nüüd meil juba 9 aastat olnud aias pidevalt ka kolm-neli kana. Hetkel on meil üks lavendlikarva araucana, üks braama ja üks orpington.
Araucanad – Tšiilist pärit džunglikanad – avastasid 16. sajandil hispaanlased maad vallutades. See tõug, kelle munad on helesinist kuni oliivrohelist värvi, muutus eriti populaarseks pärast eksponeerimist Londonis 1920. aastatel.
Braama tõugu kanadel on rooshari ja nende munad on tumepruunid.
Inglismaa üks populaarsemaid tõuge on orpington – lihtharjaga massiivne kana.
Kuna me oma lemmikutele talviti lisavalgust ei anna, peavad nad üsna pikki munemispause, aga kevadest sügiseni on nädalavahetuse pannkookide jaoks siiski munad olemas. Muide, meie viieliikmeline pere sööb pannkooke igal laupäeval-pühapäeval.
Kanu on üllatavalt põnev jälgida – nii nende aedikus toimetamisi kui ka peenardes siblimist. Niisama uitama saame lasta oma sulelisi vaid järelevalve all, sest Haabneemes liigub küllaltki palju rebaseid, kes paistavad olevat meie kanadest vägagi teadlikud. Kahjuks.
Peale munade on omast käest võtta vägev väetis kanakaka näol, samuti on kanad tigude ja kõiksugu putukate-mutukate tänulikud tarbijad. Meil on külas käinud mitu lasteaiarühma ning kanadega tutvust teinud. Oleme pidanud korduvalt seletama erinevatele sihtrühmadele (mitte ainult lastele!), miks tibusid ei ole. Kuna kukke naabrite rõõmuks meil ju pole, siis ka tibusid mitte!
Võluvad värvilised munad...
Tiina Tammet:
Kanapidamise vastu oli huvi juba aastaid, ent arvasin, et linnas küll ei saa. Inglismaal, Belgias, Hollandis käies olin näinud linnamajade tagaaedades kanu peetavat ning see ei paistnud üldse keeruline. Mõte oma munade saamisest ahvatles mindki asja uurima.
Hakates kanapidamisse süvenema, avastasin, kui palju on erinevaid tõuge ja ka erinevat värvi mune. Kanatõud on välimuselt väga vahvalt mitmekesised − nii värvilt kui sulestikult. On nii tutiga kui sulisjalgseid, säbar- ja siidisulgseid ning suuri ja väikesi tegelasi. Minu 12 kanast on vaid kolm tõupuhtad − kaks welsummeri tõugu ja üks marans. Nemad munevad kõige tumedamaid pruune mune. Ülejäänud „nokad” on segaverelised, kelle hulgas on valgete, roosade, pruunide ning rohekassiniste toonidega munade munejaid. Kuna mul talviti oli ka kukk, on osa neist oma kanade järeltulijad. Tibude kasvatamine on jällegi omaette tore, ent aeganõudev ettevõtmine. Kukk oli ainult talvel, sest siis on kanad siseruumis ja kiremine ei häiri naabreid. On ju varajane kukelaul kõvahäälne, mis ei pruugi kõigile meeldida. Munemiseks pole kukke vaja, küll aga aitab kikas kanakarjas pidada valvet ja hoida korda.
Kanadel peab kindlasti olema turvaline ala, kus nad saavad tegutseda, ilmastikukindel koht, kus muneda ning olla öösel. Ka linnas liigub väikekiskjaid ja kullilisi! Puhtusepidamine, piisav toit ning vesi peaksid olema loomapidamisel elementaarsed. Erinevad tõud on ilusad, pakkudes silmarõõmu ning positiivseid emotsioone. Pealegi on nende toimetamist huvitav jälgida, sest kanade kollektiivil on mitmeti sarnasust inimgrupi käitumisega.
Kanapidamise kaasprodukt on sõnnik, mis on koos aiajäätmetega komposteeritult väga toitainerikas väetis.
Kanad on kasulikud lemmikud, ent üsna paiksed ja stressialtid − neid pole mõtet nädalalõpuks kusagile külla sõites kaasa võtta. Puhkuseplaane tehes peab arvestama, et üle paari päeva ära olla ei saa või tuleb leida keegi, kes nende eest hoolitseb.
