1. Ürita kaaslast mõista, kuigi see tundub vahel raske.
Toimiva paarisuhte lähtepunkt on see, et mõlemad kaaslased on motiveeritud ja suhtele pühendunud. Tuleb õppida suhtlema nii, et mõlemad saavad teineteisest aru, aga see on palju keerulisem, kui pealtnäha paistab.
Konstruktiivse suhtluse lähtepunkt on austus: kui üks osapool üritab arendada oma rääkimise ja kuulamise oskust, siis peaks teine sellele vastama ning seda hindama.
2. Hoolitse enda vajaduste eest ja tunne huvi kaaslase omade vastu.
Oma ootustest ja vajadustest peaks rääkima, mitte arvama, et kaaslane neid iseenesestmõistetavalt teab. Tuleb esitada endale küsimus: kas tahad hoolitseda enda vajaduste eest või üritad meeldida, püüdes vastu tulla kaaslase soovidele?
Inimestel on sageli muresid, mis on jäänud pikka aega lahendamata – need on saanud enamasti alguse väikestest erimeelsustest. Probleemile kogunevat koorikut mõjutavad teatud sõnad, kogetud pettumused ja solvumised, mida kaaslane ei pruugi üldse teada ega mäletada.
Oma soovidest, lootustest ja pahameelest peab rääkima enne, kui arusaamatused ja solvumised kuhjuvad, ning selgitama, millest need on põhjustatud.
3. Kuula kaaslast ja arvesta temaga.
Tavaliselt tahavad inimesed oma argipäeva tegemisi ja tundeid jagada, kuid keegi ei viitsi kodus pidevalt teise töömuresid kuulata. Meelehärmi tekitab ka see, kui kaaslane üldse oma tööst ei räägi.
Alguseks oleks hea enda kuulamisoskust arendada. Palju solvumisi sünnib sellest, et inimene kujutab juba eos ette, et teise jutt on talle ebasoodne. Paarist sõnast ei maksa kujundada arvamust selle kohta, mis teisel öelda on, samuti ei tasu teda katkestada. Selle asemel võiks esitada selgitavaid ja täiendavaid küsimusi. Näiteks: "Kas sa mõtlesid seda, kui ütlesid nii?"
Aktiivne kuulamine annab märku, et oled mõttega jutuajamise juures ja saad kaaslasest aru. Tasub tähele panna ka kõneleja emotsioone. Kas hääles on kuulda näiteks irooniat, pettumust või kurbust?
Tasakaalu leida pole alati kerge, kuid selleni jõuab rääkimise ja kokkuleppimisega.
4. Ära süüdista.
Süüdistamine on kõige kindlam viis armastuse tapmiseks – see ajab olukorra ummikusse, kus teisel lähevad kõrvad kinni. Arutledes tuleb õppida rääkima vaid enda seisukohast ja kaaslast ei tohi solvata. Teisele öeldud inetute sõnade taga on tavaliselt hirm, pettumus või süütunne.
Alati tasub enne mõelda, millises vormis oma pahameelt väljendada. Endalt võiks näiteks küsida, kas ma ka kolleegile nii ütleksin, sest tihti oleme ebaviisakad just armsate inimeste vastu. Näiteks "Olen pahane, et sa ei viinud prügi välja, kuigi lubasid" on parem variant kui süüdistav "Oled igavene laiskvorst, kõik pean mina ära tegema".
5. Räägi tunnetest.
Mõni peab tunnetest rääkimist nõrkuseks, mis annab kaaslasele kätte relvad, kuid sellest hoolimata peaks tunnetest rääkima, kui on soov lisada paarisuhtesse mõistmist.
Võid öelda oma kaaslasele, et saad tema tunnetest aru: "Ma kujutan ette, kui pettunud sa praegu oled."
6. Lahendage erimeelsused konstruktiivselt.
Vahel on korralik riid omal kohal ja mõnikord on vaja vaielda. Aga kui suhet on kirglikult tuulutatud, tuleks hiljem leida aeg, et rääkida rahulikult oma mõtetest ja tunnetest selgelt ning ärritumata. Tähtis on õige ajastus, sest rääkimisest pole kasu, kui kaaslase mõtted on mujal.
Vestlusele peaks lähenema taktitundeliselt: partner võib minna hoopis lukku, kui teatad, et nüüd on aeg suhteid selgitada. Samuti võib tekkida probleem, kui räägid vaid vihjates, sest kaaslane püüab täiendada saadud infot oma arusaamisest lähtudes ja siis on tulemus hoopis midagi muud kui see, mida öelda tahtsid.
Juhul kui partner mossitab ega soostu suhtlema, on parem, kui sa ei meelita ega ürita teda lepitada. Kaaslasel võib muidu tekkida kiusatus kasutada sama taktikat ka järgmisel korral ja nii avastad ühel hetkel, et sinuga manipuleeritakse.
7. Mõista kaaslase erinevat arvamust.
Väärtused võivad olla inimestel erinevad nii kaua, kuni kaaslane aktsepteerib teise väärtusruumi ja see ei häiri teda.
Katsu võtta oma kaaslast sellisena, nagu ta on, muidu tunned ennast pidevalt solvatuna. Kuigi sa pole kõiges sama meelt, tuleb õppida austama teistsugust arvamust. Lisaks saab alati tutvustada ning põhjendada oma seisukohta ja arvamust.
8. Ole sihikindel, eriti siis, kui lapsed on väikesed.
Paarisuhtes on oluline tahe. Kes tahab head paarisuhet, saavutab selle sihikindlusega. Kui hoolitseda oma suhte eest, siis elab see üle kõik kiired ja rasked ajad. Ka suurimad vastuolud lahendatakse, kui kaaslased tunnevad, et nad mõistavad ja armastavad teineteist.
Probleemid tekivad tavaliselt argirutiini ja kiiruse tõttu. Selge kriisikoht on suhtes näiteks teise lapse sünd: probleemide lahendamiseks pole aega, sest kogu aeg on rutt taga.
Kui lapsed on väikesed, peab oma vajadused mõneks ajaks tagaplaanile jätma. Vastutuse jagamine peaks olema ühine otsus. Tähtis on, et mõlemad saavad aru, et nad on perekond ja laste kasvatamine on nende ühine töö. Omavaheline rääkimine on vajalik, samuti on tähtis leida aeg-ajalt omaette olemise aega.
Positiivsusest on alati kasu
Positiivsusel on uskumatult suur jõud.
Kirjuta üles kõik, mis sulle kaaslase juures meeldib ja mida sa hindad. Las tema kirjutab samasuguse nimekirja sinu kohta. Pane kirja ka kõige argisemad asjad, näiteks seegi, et ta teeb väga head lasanjet või puhastab ära ka sinu kingad.
Kui loed enda kohta käivat nimekirja, läheb sul tuju heaks. Sa tunned, kuidas enesekindlus kasvab, ja enam ei tundugi nii tähtsad need asjad, mida tahaksid kaaslasele ette heita. Headus sünnitab headust
