Millised robotniidukite terade variandid on üldse tänapäeval kasutuses? Põhiliselt kasutatakse kahte tüüpi lõiketeri: väikesed žilett-teravad lendterad ja nii-öelda klassikalised jäigad metallist lõiketerad. Kuju poolest on viimased jäigad lõiketerad, millel kolm või neli lõikehammast.
Lendterad on väikesed ja nende pöörlemisel tekkiv müra on oluliselt vaiksem võrreldes klassikalise lõiketeraga.
Juhtub ju ikka ka nii, et murule jäävad vedelema kas mänguasjad või muud asjad, mis ei peaks seal olema. Kui see on piisavalt väike, et võib sattuda niiduki alla, siis võib tekkida ka kahjusid. Lendtera kahjustab vähem murule jäänud mängu- ja muid asju nendega kokkupuutel, kuna need pöörlevad vabalt ümber oma kinnitustelje (kruvi) ja on väga kerged. Kokkupuutel takistusega põrkub tera tagasi ja taandub lõikeketta taha. Seega vigastused saavad olla minimaalsed.
Jäiga tera puhul seda öelda ei saa, kuna teral pole kuhugi minna ja see kaalub rohkem. Kuni robotniiduk töötab, pöörlevad jäigad terad edasi ja võivad sama objekti edasi vigastada. Variant on seegi, et klassikaline jäik tera võib kokkupuutest (löögist) painduda ning robotniiduk vigastab edasi töötades ka muru, kuna ei asu enam õige kalde all. N-ö künnab ühe teraga muru.
Nii et kui tekib oht, et robotniiduki lõiketera saab minna kuhugi vastu, siis lendtera puhul on vigastused pigem pindmised, sest tera taandub. Jäiga tera puhul võib kohtumine mänguasjaga lõppeda aga selle täieliku purunemisega, sest teral pole kuhugi minna ja raske tera peatumine võtab aega.
Kardetakse ka, et kui lendtera löögi saab, siis see puruneb ja teravad killud on muru sees. Originaalterade puhul on see võimatu, kuna tegemist spetsiaalselt välja töötatud materjaliga, mis ei purune, vaid paindub. Küll aga võib selline asi juhtuda, kui kasutatakse selleks mitte ettenähtud terasid, nagu näiteks paberi- või kipsinoa üliteravaid ja suhteliselt lihtsalt murduvaid terasid.
Sellisel juhul võib terade arvel saavutatud kokkuhoid sõna otseses mõttes väga valusalt kätte maksta. Siinkohal tasub mainida, et robotniidukite lendterade liigne maksumus ei tohiks küll olla oma tervisega riskimise põhjus.
Samal ajal on turvalisus ka väikeseks miinuseks, kuna lendtera kokkupuutel takistustega nüristub kiiremini kui jäik tera, seega kvaliteetse töö tegemiseks on vaja seda tihedamini vahetada. Kui takistustega kokkupuuteid esineb vähe või üldse mitte, tuleb terasid vahetada umbes kord kuus. Sellest aastast kasutatakse näiteks Husqvarna robotniidukitel uue tehnoloogiaga terasid, mis kestavad eelmistest poole kauem – keskmise muru ja maapinna korral võiks neid vahetada paari kuu tagant. See oleneb nii niidetava maa mullastiku struktuurist, muru olukorrast kui ka eelmainitud takistustega kokkupuudetest. Mida liivasem pind, seda rohkem abrassiivseid osakesi ning ka suurem kulumine.
Käivad jutud, et robotniidukid vigastavad lapsi ja väikeseid loomi. Ühtegi teadaolevat vigastustega lõppenud juhtumit teada ei ole ja Husqvarna robotniidukid on tehtud võimalikult turvaliseks, et vigastusi ei juhtuks – lõiketerad seiskuvad kohe, kui niidukit tõstetakse või kui see kusagile kinni jääb. Samuti asetsevad terad robotniiduki servadest kaugel, et vältida juhuslikult varvaste või sõrmede sattumist terade ette.
Robotniidukit valides tasub kindlasti pöörata tähelepanu terade tüübile. Lisaks sellele, kas need on varustatud turvaserdiga. Ehk kas need on läbinud Euroopa Liidu kehtestatud purunemise ja väändumise testid. Kindlasti soovitame kasutada originaalterasid – nii teate, mis saate, ja võite olla kindlad nende kvaliteedis ja ohutuses.
Hooldamisel on oluline jälgida, et terad oleks regulaarselt vahetatud – nüri tera ei lõika muru, vaid rebib ja teeb muru pealt pruuniks (kahjustatud lehe ots saab viga ja kuivab hallikaspruuniks). Kui see on juhtunud, siis tuleks terad kiirelt uute vastu vahetada. Aeg-ajalt tasub kontrollida, kas terad käivad vabalt ringi ümber kruvi, millega nad on kinnitatud, ning ei ole kinni kiilunud. Robotniiduk võib niita iga ilmaga, aga märja ilmaga võib tihedamini kontrollida, kas teradega on kõik hästi.
