Noor Kai Sukles ei soovinud üldse arstiks õppida. "Tahtsin saada inglise keele õpetajaks. Aga viimases klassis tulin koju ja teatasin äkitselt: "Lähen arstiks õppima!" Meil on suguvõsas palju arste – ema on lastearst, nii onu kui ka onunaine olid arstid –, eks see põhimõjutus tuligi perekonnast."
Sageli vaimselt kurnav
Dr Sukles ei ole pidanud oma valikut kahetsema. "Töö on hästi huvitav, mitmekülgne ja vaheldust pakkuv. Eriti tore, kui tulemus on hea: patsient paraneb või inimene, kes tuleb su käest nõu küsima, võtab seda ka kuulda. Me ravime haigusi, aga ka ennetame neid. Kui inimene tuleb ja küsib, mida ta peaks oma elustiilis muutma, ja hiljem annab teada, et ta on seda teinud, tekib mõnus tunne," rõõmustab tohter.
Arstiametit peetakse õigusega aga keeruliseks ja vaimselt kurnavaks.
"Alati on raske, kui patsient ei parane, vaid sureb. Aga seal pead olema kindel, et oled teinud kõik, mis on olnud sinu võimuses – siis on see endale kergem," sedastab dr Sukles, kuid lisab ka hoopis uue tahu.
"Raske on seegi, kui näed, kuidas vanad inimesed on jäetud üksi ja hooletusse. Võib-olla ei ole see tahtlik: ta elab üksinda, lapsed ja lapselapsed ei saagi aru, et tegelikult vajaks vanainimene juba abi, kuna on seni oma asjadega iseseisvalt kuidagi hakkama saanud. Ja siis leitakse ta kuskil kaks päeva lamanuna ja tuuakse haiglasse. Mõnel kas ei ole sugulasi või lihtsalt ei hoolita – vana inimene on nagu asi, mis tahetakse eest ära tõsta. See on mulle emotsionaalselt kõige raskem."
Covid lõi plaanid sassi
Ametilt on Kai Sukles sisehaiguste arst. "Minult küsitakse alatihti, mida see sisearst siis teeb? Meil on olemas ju kardioloog südamehaiguste ja pulmonoloog kopsuhaiguste ravimiseks, aga sa oled sisearst – mida sina veel teed? Sisearst vaatab inimest kui tervikut. Kui tal on suhkruhaigus, südamepuudulikkus, kopsuhaigus – nii-öelda kogu kompott koos –, siis selliseid haigeid ravib sisearst," selgitab tohter.
Praegu on ta tööjaotus siiski natuke teistsugune. "Olen Ida-Tallinna keskhaigla sisekliiniku juhataja, kuhu läheb põhikoormus, aga veidike teen oma tavalist sisearstitööd ka, ilma selleta ikka ei saa."
Sisekliiniku juhtimine tähendab seda, et ta vaatab, et kõik erialad saaksid areneda. "Et kõik oleks tasakaalustatud ja oma inimestele oleks tagatud mõnus areng. Aga kui Covidi-aeg tuli, pidime kiiresti oma töö ümber korraldama. Kui saime aru, et tegemist on viirushaigusega, mis valdavalt kahjustab kopse, siis oli selge, et neid haigeid hakatakse ravima sisekliinikus ja intensiivraviosakonnas. Töö tuli kiiresti ümber korraldada ja siseosakonnast tehti Covid-1 osakond," kirjeldab dr Sukles varakevadisi tegemisi.
Said olukorraga hästi hakkama
Kuigi Kai Sukles ise otseselt haigeid ei ravinud, oli tema töö kogu Covidi-haigete testimise ja ravi korraldus. Samuti oli vaja kindlustada, et uue koroonaviirusega nakatunud ja teised haiged omavahel kokku ei puutuks. See oli suur töö.
"Kuna see oli esimene kriis, siis tagantjärele on huvitav lugeda neid esimesi mõtteid, mis me paberile panime, sest asi ei läinud nii, nagu arvasime. Aga saime tegelikult väga hästi hakkama. Personalist ei haigestunud mitte keegi ega olnud ka haiglasisest nakkust – järelikult kõik oskasid ennast kaitsta, isikukaitsevahendeid õigesti kasutada. Ja väga hea on see, et ükski meie Covidi-haigetest ära ei surnud. Need on kaks põhiasja, mille üle olen väga uhke," tunnistab dr Sukles.
"Töö oli muidugi raske selles mõttes, et polnud kuskilt õppida. Õppisid ainult sellest informatsioonist, mida lugesid ajakirjandusest, või teiste arstide kogemustest. Me olime kogu aeg kontaktis nii Põhja-Eesti regionaalhaigla kui ka Tartu ülikooli kliinikumi arstidega. Kui keegi leidis mingi väikese asja, mis võis patsienti või meid aidata, võtsime selle kohe kasutusele."
Esimese järg või uus laine?
"Kui sügisel tuleb suurem haigestumine, siis kindlasti on meil olemas juba teatud käitumismustrid ja oskame neid kasutada – meil on kergem alustada, sest kogemus on olemas," kinnitab sisekliiniku juhataja.
"See praegune olukord ei ole ju teine laine, vaid ikka seesama esimene. Aga kas see jääb pikemaks ja kui kauaks, seda me ei tea. Oleme valmis selleks, et haigestumisi tuleb rohkem. Kõik plaanid on tehtud: kus me haigeid ravime ja kes neid ravib. Kaksteist tundi on täiesti piisav aeg selleks, et kogu oma töö ümber korraldada," räägib dr Sukles.
Pandeemia n-ö esimese laine ajal oli kokku 16 Covidi-patsienti, kes vajasid ravi Ida-Tallinna keskhaiglas. "Neid ei olnud õnneks väga palju. Tegelikult, olgem ausad, õppimiseks või esimeseks kogemuseks oli see paras hulk. Me käisime nendest nii-öelda jõu ja nõuga üle. Arstid arutasid kõik patsiendid ükshaaval igal hommikul läbi, et midagi ei jääks kahe silma vahele. Ma ei kujuta ette, kui valmis me siis oleme, kui peaks tulema suurem laviin. Ise arvame, et oleme, aga tegelikult me ei tea."
Kaitse end ise, siis teisi
Kuidas kolleegid ise epideemia ajal füüsiliselt ja eriti just vaimselt vastu pidasid?
"Kõige olulisem oli endale selgeks teha, milline situatsioon on ja mis on sinu roll selles – tähtsaim oli kaitsta iseennast. Kui tean, et ma iseennast kaitsen, siis saan teisi aidata," toonitab sisearst.
Kuid ega igaühe hinge sisse näe, kuidas nad rasked ajad üle elasid või mida nad pingete maandamiseks tegid. "Mina tegin endale hästi kindla päevakava: hommikul tulin tööle, õhtul läksin koju ja käisin poolteist kuni kaks tundi jalutamas lihtsalt selleks, et saada oma pea nii-öelda puhtaks. Jalutades mõtlesin läbi, mis päeval oli olnud, aga loomulikult oli ka muid mõtteid, vaatasin loodust, et rutiinist välja saada.
Ega ma ise siiski mingi tervislikkuse etalon ei ole," muheleb arst. "Üritan palju väljas värskes õhus käia ja liikuda. Lubasin endale kevadel, et see võikski saada mulle rutiiniks, et igal õhtul kell kaheksa tõusen püsti ja lähen jalutan poolteist kuni kaks tundi. Said aga ärevad ajad läbi, sai muidugi mõista läbi ka minu jalutamisharjumus. Üritan sellegipoolest liikuda ja looduses käia ning natukene ka tennist mängida. Peale selle vaatan, mida suhu pistan."
Pandeemia muutis ka arste
Huvitav oleks teada sedagi, kas pandeemia on arstitööd kuidagimoodi muutnud.
"Haiged ja haigused on ikka olemas, aga kindlasti pani see rohkem mõtlema just selle peale, et peame hästi täpselt oma haigeid küsitlema ja selle viiruse suhtes uurima. Teisalt pani Covid tavalisi asju ümber hindama. Haiglas pesed niikuinii hoolikalt käsi, aga nüüd hoiame rohkem distantsi. Varem on olnud nii, et kui olid natuke nohune, käisid ikka tööl – mis see nohu ära ei ole! –, nüüd aga ei tule arstid ega ka õed-hooldajad tööle, kui nad on kas või kergelt haigestunud," räägib dr Sukles.
"Ma arvan, et pandeemia mingit hirmu ei tekitanud – eks töö jääb ikkagi samaks –, aga peame kogu aeg arvestama, et meil on Covid-viirus. Peame osa haigeid vajaduse korral testima ja selle peale mõtlema."
Töö vajab hingepuhtust
Anton Tšehhov on kirjutanud, et arstiamet on kangelastegu: see nõuab ohvrimeelsust, hingepuhtust ja puhtaid kavatsusi.
"Sa pead olema oma töös aus. Viimastel aastatel olen mõelnud selle peale, et kui ma õppisin, siis arst ütles, mida tuleb teha. Tänapäeval on patsient ja arst partnerid. Ühel on informatsioon ja mida rohkem ta seda teisele poolele annab, mida ausam ta suhtluses on, seda parem on tulemus, seda motiveeritum on patsient. Haigus on patsiendi oma ja tal on õigus teada. Ka halvast tuleb patsiendile ja tema omastele teada anda. See on raske, aga aus. Sellel, et diagnoosi varjatakse, ei ole mitte mingisugust õigustust."
Covidi ümber on hästi palju tekkinud igasuguseid konspiratsiooniteooriaid. Kas see võib tulla sellest, kui populaarne on alternatiivmeditsiin?
"Olen õppinud tõenduspõhist meditsiini ja sellest lähtun ka oma igapäevases tegevuses. Ma ei tunne alternatiivmeditsiini. Ma ei saa ka öelda seda, et see ei toimi, kuna ma ei tunne seda, aga olen oma patsientidele alati öelnud: "Kui tahate, võite kõike teha, aga kui oleme määranud tõenduspõhise ravi, siis palun seda mitte katkestada.""
Lihtne öelda, raske teha
Tervis pidavat olema tarkade tasu. "Tark inimene oskab tervist hoida, ta hoolitseb selle eest. Me teame ju küll inimesi, kes taovad endale rusikaga vastu rinda ja ütlevad, et nad ei ole mitte kunagi haiged olnud ja pole mitte kunagi arsti juures käinud. Ent õnneks tänapäeval hakkab see trend mööduma. Kuna tegeleme ka terviseauditiga, siis näeme palju inimesi, ka mehi, kes 40-aastaselt tulevadki arsti juurde selleks, et veenduda, kas nendega on kõik korras. See näitab ainult tarkust, seda, et inimene hoolib oma tervisest.
Küsimus on: mis on elu? Kas elu on see, kui oled lihtsalt rahvastikuregistris, või on elu see, kui võtad aktiivselt elust osa? Inimesed tahavad elada kvaliteetselt ja elust rõõmu tunda. Selleks tulebki oma tervist hoida," tõdeb tohter.
Me saame ise oma tervise heaks palju ära teha. "Kui palju me võtame aega puhkuseks, kui palju unele. Suitsetamine, alkoholi tarvitamine, ülekaal – kõik need on elustiiliasjad. Mulle meeldisid aastaid tagasi Erki Noole sõnad, mis ta liikumise kohta ütles: kõige raskem on diivanilt üles saada. Need elustiilimuutused on sellised, millest rääkida on kerge: liikuge iga päev pool tundi. Kas ma ise liigun iga päev pool tundi pärast tööd? No päris iga päev ei tule välja. Lihtne öelda, raske teha, aga tark oleks."
Kas arstid teevad siis samuti iseenda sõnade järgi? Dr Sukles puhkeb naerma: "No kuidas see oligi: käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Eks me arstid oleme ka ju kõigest inimesed, oskame anda väga hästi soovitusi. Kas me ise sajaprotsendiliselt neid täidame? Kindlasti on neid, kes ei täida, mina kaasa arvatud. Alati saaks paremini ja rohkem."
Nautida elu lihtsaid rõõme
Samas pidavat tervis olema sama nakkav nagu haigus.
"Võib-olla kirjeldab see hästi meie viimaste aastate trendi, kus igasugused rahvaspordiüritused on väga populaarseks saanud. Vaadake oma tutvusringkonnas ringi: kes osaleb rattamaratonil, kes käib iga päev sportimas. See on nakkav – positiivses mõttes –, inimesed tõesti spordivad rohkem, seda on näha. Vastuvõtul küsime alati küsimusi ka elustiili kohta ja suur osa inimestest kinnitab, et nad tegelevad spordiga või liiguvad iga päev."
Kui Itaalia vanasõna ütleb, et mida rohkem sa surmale mõtled, seda paremini sa elad, siis eestlastel sellist harjumust ei ole. "Siiski on viimastel aastatel olnud päris terav diskussioon: kas peaksime mõtlema sellele, et kui meie tervislik seisund läheb väga halvaks, siis kas tahame, et meid lastaks surra, või soovime, et aparaadid meid elus hoiaksid. Sellised mõtted ei ole eestlastele omased. Ka minule ei ole see omane selles mõttes, et ma ei tahaks selle peale mõelda. Miks ma peaksin end surmaks ette valmistama, miks ei või nautida seda hetke, kus ma olen? Mina tahaksin seda nautida," mõtiskleb Kai Sukles ja lisab: "Elu ongi nautimiseks just selles mõttes, et kui sul on kõik hästi – on kodu, perekond, töö, mis meeldib –, siis mida sa veel vajad?"
Nautima ei pea ainult maitsvat toitu või head veini. "Nautimine on ka see, et sa märkad midagi ilusat, näiteks seda, kui esimesed vahtralehed lähevad punaseks. Praegu on ju kogu aeg midagi halvasti ja selleks, et sa vastu peaksid, tulebki märgata lihtsaid, väikseid asju. Mina olen selles märkamises väga osav. Tunnen rõõmu kas või sellest, et kui hommikul hakkan tööle minema, läheb pardiema oma poegadega üle tee. No jumalast hea tuju terveks päevaks!" naerab tohter. "Nautimine ei ole mitte see, et naudid head sööki ja jooki, võib-olla isegi liiga palju. Nautida võib head kontserti või teatrietendust, ilusat ilma – need on niisugused väiksed asjad. Sa pead oskama rõõmu leida igasse päeva, siis suudad vastu pidada. Kui mõni päev on raske olnud, siis leiabki tuge sellistest täitsa tavalistest asjadest. Pead olema tänulik, sa lihtsalt pead olema tänulik kõige selle eest, mis sul on."
