Harilik kärn on üks sagedasemaid kartulihaigusi, mille soodustajaks on kuivus ja mulla leeline (aluseline) reaktsioon. Mugula pinnal on näha pindmisi või haavanditena sissepoole ulatuvaid ebakorrapäraseid, sageli kestendavaid laike. Haigustekitaja on bakter, mida leidub praktiliselt kõikjal mullas, ka seal kus ei ole kunagi kartulit kasvatatud. Harilik kärn vähendab mugulate kaubanduslikku välimust, suurendab koorimiskadusid, vähendab mugulate elujõudu, soodustab mädanikesse nakatumist.
Hariliku kärna vastu on kõige tõhusam taimede kastmine põuaperioodil, eriti sellises kasvufaasis kui mugulad moodustuvad. Vältida lubiainete (puutuhk, kriidi- ja lubjakivi toodete) kasutamist vahetult enne kartuli kasvatamist. Ka värske sõnnik võib seda haigust soodustada. Sordid on erineva vastuvõtlikkusega.
Kartuli-mustkärn põhjustab erinevaid haigusnähte. Nakatunud kartulimugulatel on koorest kõrgemal mustad mullatükke meenutavad seenniidistiku kogumikud ehk sklerootsiumid. Nendest võib areneda kevadel tõusmepõletik, mis võib idud hävitada enne mullapinnale jõudmist. Seda soodustab raske, külm ja liigniiske muld ning seemnemugula panemine liiga sügavale.
Soojal ja niiskel suvel areneb kartulivarte alumisel osal valkjas vilditaoline kirme – vilttõbi, mida naljatades kutsutakse valgeteks püksteks. Raskematel juhtudel võivad selliste taimede lehed keerduda, koltuda või hoopis hävida. Hävinud lehtede kaenlast võivad hakata arenema võrsed või õhumugulad. Sellised taimed annavad vähe saaki ja mugulad võivad olla lõhedega või moondunud kujuga. Tõrjeks on nakkusvaba seemne kasutamine, mulla hoolikas ettevalmistamine. Seemnemugulaid ei tohi panna raskesse külma mulda ja neid esialgu katta liiga paksu mullakihiga. Tootmises puhitakse seemnemugulaid vastavate preparaatidega.
Kartuli-varrepõletik, mugulate märgmädanik on bakterhaigus. Põllul on närbunud kollakate pealsetega põõsad, mille varre alumised osad muutuvad mustjaks; algul võivad olla vesised, hiljem kuivavad ja taim hävib. Mugulad jäävad väikeseks, võivad hakata mädanema ja on nakkusekandjaks.
Hoidlas mädanema hakanud mugulad levitavad ebameeldivat lehka. Kui mugulate säilitustingimused on soodsad, ent haigustekitajatele ebasoodsad, võivad nakkusega mugulad hästi säilida. Kui sellised mugulad pannakse seemnekartulina maha, võib haigus hakata jälle arenema. Haigus levib märjas raskes mullas ja võib nakatada ka mitmeid köögivilju ja dekoratiivtaimi. Leviku ja kahjustuse tõkestamiseks tuleb vältida mugulate vigastumist. Seemnemugulad tuleb hoolikalt sorteerida, märjast mullast koristatud mugulad kohe kuivatada, jahutada ja säilitada madalal temperatuuril hästi õhustatavas hoidlas.
Kartuliviiruseid tuntakse maailmas üle 20. Eestis tuleb arvestada peamiselt 5 viirusega – kartuli X, S, M, Y ja keerdlehisuse viirused. Viirused põhjustavad taimedel mitmesuguseid nähte, taimed jäävad kiduraks, lehed keerduvad või kimarduvad, tekkivad nekrootilised triibud või kollased mosaiiksed laigud. Silma järgi on võimalik viirushaigusi ära tunda, kuid analüüsimata on raske öelda, millise viirusega on tegemist. Kartuliviirused levivad kahjurputukatega ja tervete taimede kokkupuutel haigetega. Haiged taimed kasvatavad ainult nakkusega mugulaid. Sageli on need väiksemad ja just seemneks sobivad. Viirushaigused võivad saaki vähendada 10-80 %. ( fotod)
Viirushaiguste vastu aitab terve seemnekartuli kasutamine. Kui põllul oli nakkustunnustega taimi, siis ei soovita väikesi mugulaid seemneks kasutada. Sageli on aiamaal, vaatamata korralikule väetamisele, kõik kartulitaimed kidurad. Sellisel juhul tuleks seemet uuendada. Seeme tuleks osta kartuli seemnekasvatajalt või maaletoojalt, mitte lihtsalt naabri käest või turult.
