Oleme enamasti sellise kultuuritaustaga, et igasugusele sitikale tuleb pikemalt mõtlemata millegagi lajatada – eriti veel söögilaual ringi sibavale.
Kuid kõik siin maailmas muutub. Ja aina kiiremini. Söögiharjumusedki on muutunud, eriti meil, eestlastel. Mõnekümne aastaga oleme õppinud suhu pistma tigusid ja austreid ja – igaüks võib jätkata oma kogemust mööda. Kes nautides, kes teatuid reflekse alla surudes! Aga küllap sibame meiegi muu maailma trende järgides agarateks (või ogarateks?) putukate sööjateks – või kuidas?
Igal neljas sööb putukaid
Maakeral on küllalt paiku, kus inimestel on raskusi söögiga. Pole siis imestada, kui toiduks lähevad igasugused sitikad-mardikad-ritsikad, kookonid-ussikesed ja vaglad-tõugud. Kui nälg suhu vaatab, siis pole valikut. Maakeral arvatakse putukaid toiduks tarvitavaid inimesi olevat ühtekokku kaks miljardit, seega peaaegu iga neljas. Rohkem leiab putukasööjaid Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas.
Kes on käinud näiteks Tais, teab, et seal on putukad menüüs peaaegu maiuse seisuses. Nii toa- ehk kodukilke (Acheta domesticus) pidavat seal maal toiduks kasvatatama umbes 20 000 kodus. Tänavail müüakse ka skorpione, ämblikke, tõuke ja muudki. Kuid see putukate toiduks tarvitamise trend on hakanud levima üle kogu maailma ja Euroopa maadest aktsepteerivad putukate kasvatamist ja toiduks kasutamist Suurbritannia, Belgia, Holland, Taani ja Austria, nüüd ka Soome.
Soome puhul tuleb eraldi ära märkida, et putukaid võib toiduks kasvatada ja müüa või teha neist jahu, kuid ainult tervikuna – tiibu või päid ei tohi eraldada. Peale erinevate ritsikaliste lubatakse mainitud maades kasvatada ja müüa veel jahuusse ning siidiliblikatõuke.
Kana- ja pähklimaitselised
Üleüldse tarvitatakse ÜRO juures tegutseva Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmeil toiduks juba 1900 putukaliiki.
Suurem osa toiduks minevatest putukatest kogutakse siiani loodusest. Ka mürgistele ja seega väga ohtlikele ämblikele või skorpionitele peetakse jahti ja õhtul krõbistatakse nad küpsetatult pereringis ära. Siiski kõige rohkem ehk kokkukorjatuist-hangituist umbes pooled on mardikad ja tõugud, neist omakorda moodustavad enamiku jahuussid ning Mehhikos hõrgutiseks peetavad liblika Aegiale hesperiaris agaavilehtedest toituvad meocuile-nimelised tõugud. Grillitult olevat nad kanaliha maitsega. Erinevad ritsikad moodustavad kogumist umbes veerandi. Need pidavat pärast grillimist olema krõmpsuvalt pähklimaitselised suupisted.
Putuktoidu tugevaks plussiks loevad selle propageerijad asjaolu, et nende kasvatamine koormab keskkonda tunduvalt vähem, kuna nende kasvatamiseks kulub kõike palju vähem kui tavaliste lihaandjate puhul. Lisaks toodavad putukad vaid murdosa kliimat koormavatest nn kasvuhoonegaasidest või ammoniaagist, kui võrrelda kariloomadega. Pealegi on putukatel üldse parim üldine kasutegur sööda lihaks muundamisel lihaloomade ja lindudega võrreldes, kui silmas pidada nende poolt tarvitatud toidu ja hiljem inimtoiduks sobiva osa suhet. Ritsikal on see koguni 48 protsenti, kanal 30, seal umbes 20 ja veisel vaid 7.
Putukate suur kasutegur tuleneb suuresti sellest, et nad on kõigusoojased, mistõttu neil ei ole vaja toitu kehasoojuse hoidmiseks.
Maailma Looduse Fondi (WWF) hiljutine kokkuvõte lihasöömise ühismõjust ümbritsevale loodusele on karm lugemine. Raportist võib lugeda, et looduslik mitmekesisus on inimeste toitumisharjumuste muutumise tõttu vähenenud 60% võrra. Maailmas süüakse loomseid valke üha rohkem ja sellel on loodusele hävitavad tagajärjed. Tänapäeval ollakse teadlikud karjakasvatuse mõjust suurenevale veetarbimisele ja kasvuhoonegaaside tekkele, kusjuures veelgi suurem probleem on söödaviljade kasvatamiseks vajaliku põllumaa pidev suurenemine. Eeskätt Brasiilias ja Boliivias raiutakse vihmametsi ja võetakse kasutusele savannid karjale vajalike söötade kasvatamiseks. Näiteks et saada rohkem linnuliha, tuleb suurendada sojaoa kasvatamist. Putukate kasvatamine toiduaineks oleks palju loodussõbralikum.
Hea toiteväärtus!
Toakilk (toorena)
100 g sisaldab
Energiat 120 kcal
Valku 8–25 g*
Süsinikhüdraati 5,1 g
Rasva 0,05 g
Kiudainet 6 g
Kaltsiumi 75,8 mg
Lisaks fosforit, rauda, tsinki ja B-vitamiine.
* Toore kala valgusisaldus on 16–28 g/100 g, veiselihal 17, sealihal 19 ja kanalihal 20.
Allikas: Pikemalt saad lugeda Tehnikamaailma mai numbrist.
