Lutikad ja tarakanid olid ka lääne ühiskondades tavalised parasiidid, kuni pärast maailmasõdasid tuli müügile supertõrjeaine DDT. Selle mürgiga suudeti hävitada ka need tegelased, kelle tõrjumisega oli varemalt väga raske olnud hakkama saada. Ajapikku aga selgus, et DDT on kahjulik ka muule elusloodusele – näiteks lindudele, kes toitumisahela tipus olevatena sõid endasse mürgikoguse, mis ohtlikult tekitas suurte röövlindude sigimatust.
Lutikad ja tarakanid aga lõplikult ei hävinenud, neil jätkus mõnus põli väljaspool Euroopat ja näiteks Venemaal ning samuti on parasiitputukad osavad "jänestena" reisima, poetades end märkamatult näiteks Chennais kodulennule asuva reisija reisikotti ja jõudeski ka Tallinna.
Eksootilisematest maadest koju naasnuna on mõttekas viia reisikott võimalusel otse kuumaks köetud sauna ja riided panna koheselt pesumasinasse. Reisikott ja need esemed, mida ei pesta, tasub panna sellisesse kuumusesse, et kutsumata külalised hinge heidavad.
Ka meil on oma kodumaine lutikapopulatsioon ja selliselt võivad kutsumata külalised olla ka oma maa asukad. Kergendust toov teadmine on, et ka meie omamaised lutikad ei talu kahe tunni pikkust üle 60kraadises saunas olemist, mis peaks lõunapoolsetest maadest tahtmatult kaasatoodud lutikatele veelgi tõhusamalt mõjuma.
Kohe tõrjumistööle!
Lutikaid ja täisid ei pea häbenema, aga ega nende enda juures avastamine mingi auasi ka ole. Verd imevate putukate hulk on olnud selgelt kasvamas, sest nad on olnud sedavõrd pikalt unustusse vajunud, et nende kohalolu pole enam õieti märgatudki.
Lutikas valib elukohaks voodi või on selle vahetus läheduses – ta ei lähe meelsasti rohkem kui kahe meetri kaugusele oma öörestoranist. Inimesed tajuvad esimeste sümptomitena lutikahammustustäppe, mis ka hommikuti sügelevad. Üsna tavaline on sääsekupla meenutav hammustuskoht; aga kui sääsekublad on ümmargused ja paistetavad üles pallilaadselt, siis lutikahammustuskoht on lamedapinnaline ja ebakorrapärane paistetus. Kahjuks võib see ka olla peaaegu nähtamatu villina või paista veel millegi muuna.
Selge märk, et lutikad on elamisse tulnud, on nende väljaheited, mis verdimevate putukate puhul on mustad täpid voodilinadel ja voodi alumistel osadel. Kui märgatakse selliseid musti täppe, tuleb kohe tegutsema hakata, aga isegi mitu pudelitäit tavalist putukamürki ei pruugi olukorrale lahendust tuua, sest tõrjeaine peab jõudma kokkupuutesse putuka närvisüsteemiga näiteks putuka kõhupoolel olevatesse õhutrahheate kaudu. Nii ei pruugi pistikupesades, põrandaliistu taga või muusikakeskuses pesitseva parasiidile mürk mõjudagi.
Isetehtud putukatõrje ei tarvitse tulemust anda, vaid võib olukorda hoopis halvendada. Mürgitamisest häiritud satikad võivad mürgitatud sängist näiteks naabersängi kolida. Korter- ja ridamajades on putukatel tihtipeale võimalik nende jaoks sobilikke käiguteid pidi naaberkorteritesse minna.
Nahkhiired lutikale viitajatena
Kuigi lutikas lausa mitmeid kuid nälgida ei suuda, võib neid leiduda siiski ka pikalt kütmata olnud hoonetes. Sel juhul on nende toitjaks olnud nahkhiired; aga nahkhiirte verest toituvale lutikale maitseb ka inimeste veri. Võib juhtuda, et kui nahkhiiri hakata pööningult ära ajama või nad ise sügisrändele lähevad, tulevad lutikad allkorrustele inimeste juurde.
Lutikaile meeldib kõige rohkem olla voodites, aga kui seal toitu pole, hakkab lutikaski nn toimetulekupagulaseks: kui "peremees" on pikalt kodust ära, lähevad nad uusi jahimaid otsima. Samuti juhtub siis, kui lutikatel tekib massiränne. Muidu punakas lutikas muutub nälginuna üsna heledaks ja siis otsib ta ka aktiivselt inimesi endale seltsiks.
Lutikad levivad ka kolimistega. Nad võivad sattuda inimeste uude koju, kui nende lemmikpesapaik tõsteakse uude tuppa. Kui hävitamisele viidavat mööblit ei kaeta kilega kinni, pudeneb vahel voodit välja viies pisikesi kiusajaid trepikotta ning sealt leiavad nad juba tee edasi.
Koera nina ei peta
Lutika jäetud jälgi ei ole kerge märgata tumedate linade või mööbli küljes, põhjalikuks ülevaatamiseks on ju mööbel ka enamasti liiga raske. Sellisel juhul on abiks koer, kes haistab, kas voodis võib lutikaid olla. Ka tõrjetöö lõppkontrollis on koer suurepärane abiline, kes aitab kindlustada, et viimanegi lutikas on lahkunud.
Kuna igas korteris on koera jaoks häirivaid asjaolusid, nagu igasugused lõhnad, teeb lõpliku otsustuse parasiitide esinemise suhtes ikkagi koerajuht. Õigesti koolitatud ja kogenud lutikakoer suudab tavaliselt teha tööd häirivatest asjaoludest hoolimata. Väiksemakasvuline koer orienteerub mööblirägastikus väga osavalt.
