Matti Klenell: Disaineri töö on olla valiv

Kerttu Raie
Iittala; Matti Klenell Studio

Pikaajaline Iittala disainer Matti Klenell suudab ka kõige igapäevasemad objektid, nagu klaasid ja lillepotid, eriliseks muuta. Vestleme Mattiga tema koostööst Iittalaga, disaineri rollist ja tema lemmikmaterjali, klaasiga töötamise väljakutsetest.

Sa oled teinud Iittalaga koostööd üle kümne aasta. Kuidas see on mõjutanud sinu disainikäekirja?

Iittala on klient, kes on alati tulnud tagasi, ja meil on vist kogu aeg stuudios mõni projekt nendega töös. Kindlasti olen selle enam kui kümneaastase koostöö käigus üle võtnud nende lähenemist ja töömeetodeid. Mul oli Iittala disainerite hulgas eeskujusid juba enne nendega koostöö algust. Ma väga hindan näiteks Kaj Francki loomingut. Samuti mu esimene töö Iittalale – klaaslindude kollektsioon – oli inspireeritud Oiva Toikka lindudest. Disainiarhiivid on alati hea inspiratsiooniallikas. Minu jaoks on huvitav neid peegeldada või neile oma disaini kaudu viidata.
Iittalaga on huvitav koostööd teha, sest nad on suunatud masstootmisele. Nad müüvad üle maailma, see on reaalne, toimiv äri. See ei ole katsetamine, et vaatame, mis juhtub. Ma üritan sellist tõsiseltvõetavust teiste partneritega töötades kaasa võtta.
 

Iittala tooted on igapäevased ja praktilised. Kuidas sa disainiprotsessis lõppklienti meeles pead?

Mõtlen lõppkliendile väga palju juba sketšides. Mu joonistused on üsna vabad, lahtised ja protsessi alguses ma isegi joonistan rohkem ruumi, kus objekt asetseb, ja inimest, kes seda kasutab. Objekt ise on väikesena kuskil taustal stiilis «siin on mingi lamp», ilma et ma teaksin veel, milline selle disain välja näeb. Ma kujutan ette kogu ümbritsevat konteksti – see paneb kujutlusvõime tööle ja avardab võimalusi.

Olen sisearhitekti taustaga ja selles valdkonnas õpetatakse sind ruumiliselt mõtlema ning ümbritseva keskkonnaga arvestama. Inimesedki on osa disainist ja skaalast. Inimeste kaasamine visanditesse aitab meeles hoida, kelle jaoks sa seda teed.
Teiseks ma testin arendusprotsessis palju. Tänu 3D-printimisele saab prototüüpe kiiresti katsuda ja tunda. Pööran sellele faasile palju tähelepanu, et saada õige suurus, tunnetus, taktiilsus.
 

Milline on olnud sinu enda lemmik­disainiprojekt?

Enda disainide puhul pean oluliseks seda, kui põnev on protsess minu jaoks. ­Iittalale tehtud lindude projekt oli mu esimene koostöö nendega. Sain töötada tehases, kus Kaj Franck oli olnud kunstiline juht. Kogu protsess oli mänguline ja tiim toetav. Sain kõikide nende inimestega kokku puutuda ja selle kõrval on toode ise teisejärguline, kuigi ka see sai väga hea. Teisalt kõneles projekt üsna palju selle kohta, milline inimene ma tollal olin. Mõtlesin siis, mida ja kuidas ma üldse tahan teha, ja see projekt tõi selguse. See oli tööstusprojekt sama palju kui kunstiprojekt ja lõi aluse minu pikaajalisele koos­tööle Iittalaga.

Objektiivselt vaadates on Lempi klaas väga hea disainiga. Vaatan seda ja saan öelda, et jah, see töötab. Sa näed seda klaasi igal pool, igas pubis. Oleme üritanud sellest sarja välja ehitada, Iittala väga hindab tooteperekondi, aga see pole õnnes­tunud, sest see klaas töötab just sellisena. See oli ka lähteülesanne: disainida klaas igaks sündmuseks ja seda saab tõepoolest igal pool kasutada. See müüb siiamaani hästi ja inimesed ostavad uusi, kui vanad katki lähevad. Ja seda on palju kopeeritud, mis on omamoodi tunnustus. See on natuke alandlik ja anonüümne toode, aga ma tunnen, et olen sellega head tööd teinud.
 

Mis hetkel sa tunned, et toote ­disain on lõpetatud, valmis?

Mingil hetkel lihtsalt peab alla andma, sest ma ei saa tootele masinasse järele minna. Ka Lempi klaasi puhul on miljon asja, mida tahaks veel kuju osas muuta, mis mulle ei meeldi. Aga ilmselt keegi teine seda ei näe. Disaineri töö ongi olla valiv, sest keegi teine ei tõstata seda küsimust. Minu kohustus on olla see, kes ei ole rahul. Aga muidugi peab seda tegema naeratusega!

Kui ma norin väikeste muudatuste kallal, siis toode saab lõpuks parem, mis omakorda on hea ette­võttele, kes seda müüb. Minu hinnangul on disaineri ülesanne anda positiivne panus ühiskonna arengusse ja pakkuda lahendusi. Luua uusi ja paremaid viise, kuidas elada igapäevaelu.
 

Kui oluliseks pead disainis jätkusuutlikkust?

Pean seda väga oluliseks ja näen, et disain mängib selles tähtsat rolli. Vähemalt minu jaoks on see ­alati oluline teema olnud. Juba ajast, kui alles ülikoolis õppisin, olen sellest teadlik ja huvitatud olnud. Tolle aja reaalsus paraku oli see, et kedagi teist see suurt ei huvitanud. Minu jaoks on isegi kergendus, et see on nii oluliseks teemaks tõusnud. Ka disaineritel tuleb oma mõtlemist totaalselt muuta, näiteks kuidas valida materjale ja nendega töötada. Kontekst on oluline, disainer ei saa keskenduda lihtsalt joogiklaasi raadiusele, vaid peab hindama mõju tervele keskkonnale, sest kõik on omavahel seotud.

Loodan, et lõpetame jama tootmise – asjad, mida keegi ei vaja, mille eest me suurt midagi ei maksa ja mis varem või hiljem prügimäele satuvad. Disaineritena saame anda oma panuse ja luua väärtusega asju, millesse inimesed investeerivad, mida nad tahavad ja hoiavad.
Tulevik on küll hirmutav, aga mulle meeldib see suund. See olukord loob uusi võimalusi, mille lahendus ei pruugi olla üldse mõni uus toode. Muutus võib olla hetk, kui ütleme mõne asja tootmisele üldse ei, vaatame teisiti keskkonnale, millega töötame, või leiame hoopis uusi ümbertöötlemise lahendusi.
 

Millised on sinu lemmikmaterjalid, millega töötada?

Mulle meeldivad erinevad materjalid. Üksnes tekstiili puhul tunnen, et ma ­hästi ei mõista pehme kanga ülesehitust. Puiduga töötamine meeldib mulle ja klaasiga töötamisel ma tean, et olen hea. Ilmselt on mõjutused juba sellest, et mu vanemad olid klaasikunstnikud. Klaasi puhul meeldib mulle, et sellega saab kiire tulemuse. Puiduga läheb aega, enne kui prototüüpi näha saab. Klaasiga võib tulemus olla kohutav, aga vähemalt saab selle kiirelt teada. Klaas on väljakutsuv materjal, ma ei arva, et see on maagiline ja ilus. See võib olla kohutav ja olen näinud väga palju väga halba klaasikunsti. Klaas on küll keerukas, aga väljakutse on põnev. Klaasiga töötades pead arvestama sellega, et sa kukud väga tihti läbi. Aga kui tulemus on hea, siis on see väga hea. See on nagu kulla kaevamine.

 

Mis on sinu jaoks hea disain?

Hea disain ei tohi kunagi olla õel, see on number üks kriteerium. Ja seda ka emotsionaalsel tasandil. Hea disain peab tähendama midagi positiivset ja looma positiivseid kogemusi inimesele, kes seda kasutab.
Ma ei ole modernist selles mõttes, et arvan, et disain peab olema optimaalselt funktsionaalne, aga usun, et hea disain peab elukeskkonda parandama. Kui sellest kaugeneda, siis sa hakkad juba disaini kasutama vahendina, et luua kunsti. See on kohati väga huvitav. Olen näinud mitmeid kunstiteoseid, mis on disainist paljuski mõjutatud, mis kasutavad disaini konteksti või on disainerite poolt tehtud, aga see pole enam disain ja seda ei peaks sellena hindama. See pole kummagi distsipliini jaoks õiglane.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid