Haigutamist peetakse üheks väsimuse tunnuseks. Haigutamisega püüab organism parandada keha hapnikuvarustust, eeskätt peaaju hapnikuga varustamist. Sügaval sissehingamisel avaneb rohkem kopsualveoole, mistõttu hingamispind suureneb ja sissehingatud õhust läheb verre suuremal hulgal hapnikku kui pinnalisel hingamisel.
Haigutatakse unisusest, väsimusest, igavusest ja tülpimusest, näiteks koosolekul, etendusel või sõidukis, aga ka pikemaajalisel viibimisel halvasti õhustatud ruumis, kus on palju inimesi. Niisugusel juhul soodustab hingamise pinnalisemaks muutumist ka kehalise liikumise puudumine (istumine). Näiteks spordivõistlustel võivad haigutama hakata pealtvaatajad, kuid mitte kunagi võistlejad, kes liiguvad.
Vahel paneb haigutama närvitsemine (stress), ohter söömine või, vastupidi – tugev näljatunne. Loidust ja haigutamist soodustab ka hämaruses viibimine.
Haigutamine võib mõnikord olla ka haigusnäht, näiteks tugeva sisemise verejooksu tagajärjel tekkinud verevähesuse korral või koljusisese rõhu suurenemisel (näiteks ajukasvaja arenemisel). Haigutamist on täheldatud ka seoses migreeni- või epilepsiahoogudega.
Kui ülearu sage näiliselt põhjuseta haigutamine ei möödu ja muutub häirivaks, peab perearstiga nõu pidama, mida ette võtta.
