Majorskih ütles, et kõige lihtsam moodus kulusid kokku hoida on lihtsalt teatud nähtamatute toimingute tegemata jätmine. „Iga kortermaja seisund tuleb tehnohoolduslepingu raames kord aastas eraldi üle vaadata. Ka meile on tulnud kliendiks ühistuid, kus maja katusekate sõna otseses mõttes narmendab ja see on olnud ühistu juhatusele suureks üllatuseks. Sellisel juhul on selge, et korraline ülevaatus on aastaid lihtsalt tegemata jäänud,“ selgitas ta.
„Teiseks levinud kulude kokkuhoiuskeemiks on koristuskordade omavoliline vähendamine – ühistu maksab küll trepikoja puhastuse eest, mida peaks lepingu järgi tegema näiteks ülepäeva, aga tegelikult tehakse seda ehk korda või kaks nädalas,“ sõnas ta. „Olgu tegemist väli- või sisekoristusega, nende kontrollimine on keeruline, kui just keegi koguaeg näpuga järge ei aja ja maja ning selle ümbrus enam-vähem puhas püsib,“ rääkis Majorskih.
„Kui eelnevad on oma olemuselt veel väiksemad lepingurikkumised, siis paraku on tulnud ette ka juhtumeid, kus esitatakse teadlikult lisaarveid tööde eest, mida tegelikult pole kunagi tehtudki – kliendile on lihtne öelda, et meie tehnik nägi kolme katkist pirni ja ta vahetas need ära. Täpsemal kontrollimisel reedab nn vahetatud pirnide ümber olevatel kuplitel ilutsev tolmukiht, et neid pole aastaid puudutud,“ sõnas ta.
Majorskihi sõnul on väga levinud pettuseks ka erinevate kommunaalteenuste vahendamise eest lisatasu küsimine, kui seda pole ühistuga läbigi räägitud.
„Kõikidel ühistutel tasub hoolega üle kontrollida, kas nad saavad ikka seda teenust, mille eest nad maksavad. Lisaks tasub vahel esitatavad arved üksipulgi lahti harutada, et võimalikud ebakõlad välja tuleks,“ soovitas Majorskih.
