Maasikvaarikas Rubus illecebrosus on roosõieliste sugukonda Rosaceae, murakate perekonda Rubus ja vaarikate alamperekonda Idaeobatus kuuluv taimeliik. Nime sai ta saksa botaanikult Wilhelm Olbers Fockelt 1899. aastal. Nime järgi võiks arvata, et tegu on maasika ja vaarika vahelise hübriidiga, kuid botaaniliselt pole tegu ristandi, vaid vaarika lähisugulasliigiga. Viljade kaudne sarnasus maasikatega on lisanud taime nimetusele vastava liite. Tegu ei ole uudistaimega, pigem taasleitud vanaga. Esimesed andmed selle taime kultuuristamisest pärinevad 19. sajandi keskpaigast.
Hea kohanemisvõime
Vanadest ülestähendustest selgub, et introdutseeritud taimed pärinesid Jaapanist, kus see taimeliik on looduslikult levinud eelkõige riigi lääneosas. Tänu maasikvaarika vähenõudlikkusele ja väga heale paljunemisvõimele on ta levinud loodusesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. Arvatakse, et kultuurtaimelt pärinevad seemned on lindude ja teiste loomade abiga viidud aladele, kus taimed on väga hästi kohanenud. Looduses eelistab maasikvaarikas päikeselisi kiviseid mäenõlvu, metsalagendikke ja -servi. Mägedes on neid leitud isegi 1500 m kõrguselt.
Heitlehise taime kasvukõrgus on meie oludes 50 cm, kuid paremates tingimustes võivad nad sirguda oluliselt kõrgemaks. Maasikvaarikas on mitmeaastane taim, kuid tema varred on üheaastased ning surevad sügisel. Seega talvituvad vaid juured ning nendel asuvad pungad. Kevadel alustavad pungadest kasvu uued võsud, millel moodustuvad õied ja viljad samal suvel.
Muljet avaldav välimus
Sulgjad liitlehed koosnevad 5–9 lehekesest ning need on tumerohelist värvi, leheservad on hambulised. Varred ja leherootsud on kaetud kõverdunud 3–4 mm pikkuste ogadega. Silmatorkavalt efektsed valged õied on 3–4 cm läbimõõduga, koosnedes viiest kroonlehest, igaüks keskmiselt 18 mm pikk. Dekoratiivsust lisavad suured tolmukad ja emakad, mida on õies kümneid. Õied kinnituvad varrele üksikult või 2–3 kaupa, eritavad meeldivat, tagasihoidlikku lõhna. Õitsemine algab juulis, esimesed viljad valmivad augustis ning taim õitseb ja viljub kuni sügiskülmadeni.
Botaanilises mõttes ei ole maasikvarika vili mari, kuid kuna tegu on marjakultuuride rühma kuuluva aedviljaga, siis sageli kasutatakse seda väljendit viljade nimetamisel. Täpsemalt öeldes on maasikvaarikal koguvili, mis oma olemuselt on liitvili, koosnedes 50–100 osaviljast.
Igas osaviljas on üks seeme. Mari eraldub kergesti viljapõhjast ning nagu vaarikalgi jääb vili seest tühjaks. Läikivpunase värvusega marjad on suured, keskmiselt 3 cm läbimõõduga, väga mahlased. Maasikavaarikad ei ole head „turumarjad”, sest viljaliha on väga õrn ning nad ei talu transporti.
Üllatavad maitsevarjundid
Maitse on mahe, paljudele tundub see värskete marjade puhul väheütlev, mage. Sageli samastatakse maasikvaarika mekki mooruspuu viljadega, mõnikord kirjeldatakse metsmaasika ja ka ananassi alatooni. Viljad peavad olema korralikult valminud, sest pooltoorelt võivad need olla mõrkjad või hapud. Kui mari on värvunud, tuleks oodata veel 7–10 päeva – alles siis valmib see lõplikult.
Maasikvaarika maitsenüansid avalduvad paremini siis, kui vilju kuumutada. Seetõttu valmistatakse sellest marjast mahla ja muid hoidiseid. Need, kes eelistavad hapukamat mekki, peaksid hoidistele lisama hapusid marju või puuvilju, näiteks punast sõstart, sidrunit. Hoidiste puhul väärtustatakse peale maitse ka säravpunast värvust. Hästi sobivad viljad jogurtisse, sügavkülmutamiseks soovitatakse need enne koos suhkruga purustada. Kuid maasikvaarikad on ka suurepärane lisand köögiviljasalatitele ja letšole. Nendest valmistatud veini kiidetakse ebatavaliselt huvitava maitse poolest.
Efektne dekoratiivtaim
Maasikvaarikas on rakendust leidnud ka ilutaimena, sealjuures on ta hea pinnakatja ning tänu tugevale juuresüsteemile sobivad taimed erosioonitundlike kallakute haljastamiseks. Soojema kliimaga piirkondades, kus suvi on pikem, kasvavad nad isegi kuni 1 meetri kõrguseks ning neid kasutatakse hekkide rajamiseks. Tihe ogaliste vartega taimestik aitab ka loomi eemal hoida.
Maasikvaarikat saab kasvatada nõutaimena rõdukastides, pottides, amplites. Eriti dekoratiivsed on vabalt rippuvad võsud koos suurte õite ja lopsakate viljadega.
Maasikvaarikat on kasutatud ka sordiaretuses. Praegu võib näiteks Saksamaalt soetada sordi ’Asterix’ taimi. Sordikirjeldus väidab, et taimed on suhteliselt madala kasvuga, kõrgus jääb vahemikku 30–40 cm. Viljade maitse on mahe – seega ideaalne inimestele, kes ei talu vaarika happesust.
Lihtne paljundada
Maasikvaarikaid saab paljundada erineval moel. Kõige lihtsam viis on taimi jagada ning sobiv aeg selleks on nii sügisel kui ka kevadel. Haljaspistikutega paljundatakse juulikuus, selleks tuleb kasutada poolpuitunud võrseid. Samal ajal saab teha ka lookvõrsikuid. Haljaspistikute ja lookvõrsikutega paljundatud tütartaimed on vaja esimesel aastal ületalve hoida katmikalal, kus temperatuur ei lange väga madalale, sest niimoodi paljundatud noorte taimede juurestik ei ole veel normaalselt välja arenenud ning võib jääda külmaõrnaks.
Seemned vajavad idanemiseks stratifitseerimist: neid tuleb hoida 30 päeva niiskes keskkonnas +3 °C juures. Paraku ei ole seemned hea idanemisvõimega. Mõnede autorite arvates soodustab valgus idanemist ning nad soovitavad külvata seemned mulla pinnale – neid pole vaja mullaga katta. Samuti on teada, et seemned kaotavad kiiresti idanemisvõime, seepärast ei tasu neid varuda suures koguses ega ka pikalt säilitada.
Seemnest paljundatud taimed ei sarnane alati täpselt emataimega. Erinevusi on rohkem täheldatud viljade puhul. Võib saada taimi, mille marjad on sügav-tumepunased või hoopis merevaigukarva kollakaspruunid. Ka vilja kuju võib mõnel juhul olla piklikum või hoopis lapikümar.
Parajalt päikest ja niiskust
Taimed vajavad päikeselist kasvukohta, ent taluvad ka varju. Viimasel juhul kannatab saagikus ja viljade maitse. Mullastiku suhtes on maasikvaarikas vähenõudlik, kasvades nii kergema lõimisega liivasematel kui ka raskematel savimuldadel. Sobivaim mulla happesus jääb vahemikku 6,5–7,5. Taimed ei talu põuda, aga ka liigniiskus on ohtlik. Põuaohu ning umbrohtude vähendamiseks on soovitatav taimi multšida, näiteks koorepuruga.
Istutusauk kaevata mõõtmetega 40 x 40 x 40 cm. Põhja lisada 10 cm paksune kiht kõdusõnnikut või komposti. Taimedele sobiv vahekaugus on 50 cm, istutada 0,5–1,0 cm varasemast sügavamale. Võimalusel täita istutusauk viljaka mullaga, et soodustada noore taime kasvamist. Esialgu panna sinna poolest saati mulda, seejärel kasta korralikult, siis lükata päris täis.
Istutuse ajal on alati soovitatav kasta enne istutusaugu lõplikku kinniajamist. Nii on see toiming efektiivsem, sest vesi ei aurustu siis mullapinnalt väga ruttu. Väetada kevadel marjakultuuridele sobiva väetisega 1–3 korda, sõltuvalt mulla viljakusest (aluseks võtta vaarikale soovitatud norme).
Tervise turgutaja
Praegu on maasikvaarika kasvatamine koduaedades populaarne peale Eesti ka Lätis, Leedus, Venemaal ja Poolas. Teada on, et tema viljades on suhkrute sisaldus keskmiselt 13%. Pigmentainetest leidub kõige enam pelargonidiini, mis annab oranži värvust, ja tsüanidiin-3-glükosiidi, mis lisab marjale punakaid toone. Mõlemad bioaktiivsed orgaanilised ühendid on tuntud antioksüdatiivsete omaduste poolest ning inimorganismile kasulikud.
Rahvameditsiinis on maasikvaarikaid soovitatud seedeprobleemide, hingamisteede ja neeruhaiguste ning depressiooni leevendamiseks. Mõned kirjandusallikad on esile toonud, et teiste marjakultuuridega võrreldes põhjustavad maasikvaarikate viljad allergilisi reaktsioone vaid väga vähestel inimestel.
