Sitke kaunitar pihlakas

Harri Poom

Pihlakamarjad (õigupoolest polegi need marjad, vaid õunviljad), ehkki hapud ja mõrud, on väga väärtuslikud – vitamiini- ja mineraalainerohked. | Shutterstock

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on üks kolmest Eestis looduslikult kasvavast pihlakakaliigist, teised on pooppuu (S. intermedia) ja tuhkpihlakas (S. rupicola). Tema on neist tuntuim-levinuim, kasvades kõikjal üle Eesti ning leppides viletsastki viletsamate tingimustega. Visa ja jonnakas nagu eestlane isegi!

Pihlakas (siin ja edaspidi käib jutt harilikust pihlakast, kui pole öeldud teisiti) on eestlaste jaoks ajast aega olnud nii tarbe- kui taiataimena üks tähtis puu. Tarbepuuna vast vähem, ent taiataimena seda enam. Pihlakast usuti, et see kaitseb ja hoiab: aitab kurja vastu ning peletab haigusi (eriti neid, mis arvati olevat tingitud vaimolendeist, näiteks halltõbe ehk malaariat). Arvati, et linnud, kes sügiseti söövad pihlamarju, korjavad koos marjadega ka haigused kokku ja viivad ära, nii et pihlakal olevat vägev tervistav mõju. Ometi võis pihlakas rahvauskumuste kohaselt kaela tuua ka õnnetuse – tulekahju või lausa surma. Rikkalik pihlakasaak võis ennustada tulekahju(sid) või sõda, ilmselt seetõttu, et hilissügisel pärast lehtede langemist näib marju täis pihelgas justkui leegitsevat või nagu verre kastetuna.