Mida tähendab siinkohal „teise ringi kinnisvara“? See on kinnisvara, mis on olnud juba varem eraisiku valduses ja müüakse mitte enam uut kinnisvaraobjekti eraisikult eraisikule. Sellise müügi puhul on tavapraktika see, et müüakse oma kodu ning müüjad vajavad aega pärast notaritehingut, et vabastada müügiobjekt ja anda selle valdus üle uuele omanikule. Tarvis on siis aega kolimiseks ja muude toimingute tegemiseks enne võtmete üleandmist.
See periood ei ole kuidagi seadustega reguleeritud ja perioodi pikkus põhineb müüja ja ostja vahelisel kokkuleppel. Üldjuhul müüakse oma kodu eesmärgiga soetada teine eluase see tekitab olukorra, kus müüja saab osta uue elamise alles pärast seda, kui tal on enda kodu eest juba rahad laekunud.
Lähtuvalt sellest venib siis ka uue omaniku ostetud kodu valduse kätte saamine, sest müüja vajab lihtsalt ajalist puhvrit, et toimetada oma ostetava varaga seotud tehingutega. Tavaliselt mõistavad ostjad seda ning lepitakse kokku, et ostja saab oma vara kätte näiteks kas kuu või paari jooksul peale müügitehingut. Tavapraktikaks võib nimetada ühte kuud, kuid harvad pole ka olukorrad, kus lepitakse kokku paarikuine või veelgi pikem periood.
Ostja poolt vaadatuna tekib sellisel juhul olukord, kus ta on ostnud endale kinnisvara, kuid ei saa seda veel kasutada. Tihtipeale peab ostja tasuma ka juba sel perioodil näiteks laenumakseid ja kindlustust ning seoses sellega tekib ka tal õigustatud küsimus, kas keegi ka selle talle korvab?
Sellele küsimusele vastab üldjuhul ostja ja müüja vaheline kokkulepe, mis tuleks fikseerida ka notariaalses müügilepingus. On juhuseid, kus valdus antakse üle alles mitu kuud peale notariaalset asjaõigustehingut ja müüja rendib siis mõned kuud edasi juba uuelt omanikult oma endist kodu, kuid pigem on tavapraktika ikkagi see, et enne müügitehingut toimuvad ostja ja müüja vahel läbirääkimised, kus lepitakse kokku müügihinnas ja ka selles, millal saavad uued omanikud oma ostetavat vara kasutama hakata.
Kui müüja on neil läbirääkimistel näiteks alandanud hinda küsimishinnast allapoole, siis saab ostja seda juba lugeda tema tulevase ooteperioodi kulude katteks. Nende läbirääkimiste tulemus pannakse kirja ka notariaalsesse müügilepingusse ja sellega fikseeritakse müügitehingu kokkulepped.
Kogu selle teema juures ei ole oluliseks aspektiks mitte ainult ajaline faktor, vaid üsna oluline on ka see, kuidas valdust üle anda ehk siis toimingu fikseerimine.
Nimelt on vaja kinnisvara vanalt omanikult uuele üleminekul teha üleandmise akt, kus fikseeritakse mõõdetavate kulude näidud, antakse üle näiteks kodutehnika kasutusjuhendid ja passid, pannakse ka kirja mitu komplekti võtmeid üle antakse, vaadatakse, kas kinnisvara seisukord vastab ülevaatlusel nähtule ja notaris kokkulepitule jms. Seda ei tohi segi ajada notariaalse müügilepinguga, see tehakse ikka siis, kui valdus antakse üle reaalselt.
Selle akti allakirjutamisega fikseeritaksegi ära kinnisvara valduse ja samas ka vastutuse üleminek ühelt isikult teisele. Piltlikult öeldes on see viimane asi, mis vaja allkirjastada notariaalse müügitehingu korral eraisikult eraisikule.
Allikas: Domus Kinnisvara
