Oapeenar ootab sojauba
Kaja Kurg
Shutterstock

Aiapidajate rõõmuks on aretatud ka põhjamaisesse kliimasse sobivaid põldsoja sorte.

Kõnekeeles soja või sojaoana tuntud taim on tegelikult põldsoja (Glycine max). Kehtiv taimenimekiri annab talle muidki nimesid: põld-sojauba, karvane soja, karvane sojauba, kultuursoja ja kultuur-sojauba. Põldsoja on liblikõieline nii nagu ka herned, oad ja läätsed.
Ida-Aasiast pärit põldsoja kasutati Hiinas, Jaapanis ja Koreas toidutaimena juba tuhandeid aastaid enne meie ajaarvamist. Sealtkandi rahvastel on sojatoidud tänaseni iga päev laual. Praegu kasvatatakse sojauba kõikjal maailmas, kus kliima seda vähegi võimaldab. Põldsojast on saanud tähtsaim liblikõieline kultuur.

Sojauba on kõige valgurikkam kaunvili ja seetõttu väga toitev. Seemnetes on kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab enamiku (90%). Kuna sojavalk on vees lahustuv, on see kergesti seeditav, struktuurilt sarnaneb see loomse valguga. Soja valgusisaldus on 2–2,5 korda suurem kui paljude loomade lihal.

 

Kaunistuseks peenrale
 

Põldsoja on üheaastane kultuur. Kogu taim on tihedalt kaetud karvakestega. Väikesed ilma õievarreta õied paiknevad üksikult või väikestes kobarates lehekaenaldes. Lopsakad lehtede ning valgete või violetsete õitega põlvekõrgused puhmikud on peenral ka silmarõõmuks.
Lai lapik kaun on kuni 10 cm pikkune. Kaunas on kuni neli hernesuurust seemet, mille värvus varieerub sordist olenevalt valkjaskollasest punakaspruuni ja mustani. Sordist sõltub ka seemne kuju ja suurus.

Põldsojal kulub valmimiseks 3–5 kuud. Eesti kliimas on loota saaki vaid varajastelt sortidelt. Õnneks on aretatud ka põhjapoolsetele aladele pikema päeva tingimustesse sobivaid sorte (nt ’Edamame’) ning juba on olemas ka kodumaine, Jõgeval aretatud varajane ’Laulema’. Viimase seeme valmib septembri lõpus või oktoobri algul.

 

Proovi ise kasvatada
 

Troopikast ja subtroopikast pärit liigina on põldsoja väga soojanõudlik. Kõige paremini kasvab ta siis, kui õhusooja on 20–30°.
Peenrale võib külvata, kui mullas on vähemalt 6–8° sooja. Selline aeg saabub tavaliselt mai teisel poolel. Siis külvates on ka väiksem oht, et hilised öökülmad tärganud taimi kahjustaksid.

Taimed võib ka ette kasvatada ja istutada välja pärast öökülmaohu möödumist. Mulla suhtes pole põldsoja nõudlik. Sobivaim on viljakas keskmise raskusega ning neutraalne või nõrgalt happeline liivsavimuld (pH 6–7). Happelisel mullal pidurdub mügarbakterite areng ja saak jääb kesiseks.

Enne külvamist leota seemneid mitu tundi. Külva vaid niiskesse, mitte kuiva mulda. Taimede vahele jäta 15 cm, ridade vahele 45–50 cm. Külvisügavus olgu 4–6 cm. Külv edeneb kiiremini, kui laotad sellele katteloori.
Idanemise ajal vajab seeme palju niiskust, ära unusta külvi kasta! Kaunade moodustumise ajal on samuti väga tähtis, et mullas oleks rohkelt niiskust.

 

Hakkab saaki saama
 

Tarvitada võib juba rohelisi kaunu, milles ka seemned on veel rohelised. Keeda kaunad soolvees ja seejärel võta oad välja.

Sügisel, kui kogu taim on kolletunud ning lehedki ehk juba varisenud, on seemned täisküpsed ja sisaldavad kõige rohkem õli ja toorvalku. Nüüd tuleb kaunad koristada ja seemned kuivatada. Kui suuremate öökülmade saabudes on lehed veel rohelised ja saak pole küps, võta taimed üles ning lase viljadel õhurikkas kohas järelvalmida.

 

Mida head on põldsojas?
 

Heas vahekorras oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid.

Kõik asendamatud aminohapped, mida inimorganism ise ei suuda toota.

Letsitiini, mis on hea ajutegevusele ja närvidele.

Kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, rauda, seleeni.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid