Pallid, rullid, taldrikud … peenramaalt

Tiina Kolk

Õlikõrvits ’Olga’. Õlikõrvitsate kestata seemned on väga maitsvad, ent aroomita viljaliha üsna iseloomutu. | Tiina Tammet

Suureviljalise ja hariliku kõrvitsa sorte ning mitmekesiseid suvikõrvitsaid – kabatšokke, kokoselle, patissone jt – viljeldakse Eestimaa koduaedades üha enam.

Ladina-Ameerikas on kõrvits (Cucurbita) kasvanud metsikult üle 5000 aasta. Euroopasse jõudis see üheaastane rohttaim 16. sajandil. Ent kulus veel mitu aastasada, enne kui hakati hindama kõrvitsa raviomadusi.

Rikkalik valik

Pühendunud aiapidaja Tiina Tammet on juba hulk aastaid vahelduva eduga huvitunud kõrvitsate kasvatamisest. „Igal aastal olen viljelnud paari-kolme suvikõrvitsa- ja üsna mitut talisorti. Osa neist on saanud püsivateks lemmikuteks, ent alati tahan proovida ka midagi uut – kõrvitsamaailmas on võimalusi tohutult. Kõik maailma sordid kahjuks või õnneks meil ei edene. Kõrvitsa suur vili seab samuti oma piirid – sügisel on tegemist nende tarbimise ja säilituskoha leidmisega,” arutleb Tiina Tammet. Selles osas on talle abiks olnud kõrvitsast lugu pidavad sõbrad ning ise on ta ajapikku õppinud viise, kuidas seda maitsvat ja kasulikku vilja erineval moel toiduks valmistada või hoidistada.
Nende pere kodukanad on samuti kõrvitsamaiad ning seetõttu ei lähe saagist kaotsi suurt midagi. Puhtalt ilu pärast ta neid taimi ei kasvata, söögisordid ongi juba oma mitmekesisuses ilusad. Tänavu on uued „katsealused” sordid hallikoorelise ribilise viljaga ’Jarrahdale’ ja piklik oranž ’Pink Banana Jumbo’. Uus kollasetriibuline suvikõrvits ’Sunstripe’ F1 ootab samuti proovimist.