Tomati kasvatamiseks oma aias on mitmeid võimalusi. Suurema saagi saame kasvuhoonest. Soojal suvel võib lõunapoolses tuulte eest varjatud päikesepaistelises paigas noppida väga maitsvaid tomateid ka avamaalt. Peale nende võimaluste on tomatit võimalik kasvatada veel aknalaual või rõdul.
Kasvuhoone asukoht
Tomat on väga valgusnõudlik ja soojalembene kultuur. Seetõttu tuleb kasvuhoonele valida soe, päikesepaisteline, külmade põhjatuulte eest varjatud, kõrgemal paiknev ja veekogust eemal olev asukoht. Tomati kõige lähemaks naabriks ei sobi kartul, sest sellelt leviv kartuli-lehemädanik nakatab ka tomatitaimi lehemädanikku ning vilju tomati-pruunmädanikku.
Toitainete vajadus ja väetamine
Tomati kasvatamiseks on sobivaim selline muld, mis on huumusrikas, kobe ja nõrgalt happeline (pH 5,5–6,5). Neutraalses ja aluselises mullas on taimede toitumine häiritud, ilmnevad nn puudushaigused. On oluline teada, et taimed vajavad suurel hulgal toitaineid. Head saaki saab väga erinevate substraatide (muld, turvas jt) puhul, kuid kõige parema maitsega viljad valmivad siiski mullas kasvatades.
Otstarbekas on sügisel juurde anda sõnnikut või kevadel komposti või mõnda muud orgaanilist väetist, mis muudab mulla toitaine- ja õhurikkaks. Veise- ja hobusesõnnik on tomatile toitainete tasakaalult sobivaimad.
Tomat viib saagiga mullast ära kõige rohkem kaaliumi, seejärel lämmastikku ja fosforit. Kaaliumi kasutab taim enim viljakandeperioodil ning arengu esimesel etapil. Lämmastik on eriti oluline tõusmetest õienuppude moodustumiseni, soodustades veel viljade teket ja nende juurdekasvu. Kuigi fosforivajadus on nii kaaliumi- kui lämmastikuvajadusest palju väiksem, tarbib tomatitaim seda elementi pidevalt. Kaltsiumi on aga vaja kogu arengutsükli vältel. Kui mulla reaktsioon on optimaalne, on seda tavaliselt mullas piisavalt, pealtväetamisega lisada pole tarvis.
Kui mullas on hea toitainevaru, antakse harilikult kasvu ajal keskmiselt 3 korda lisaväetist. Esimene pealtväetamine (lämmastikurikka täisväetisega) teha 2 nädalat pärast istutamist. Selleks ajaks on taimed hästi juurdunud. Teiseks väetamiseks kasutada samuti lämmastikurikast täisväetist. Kolmandat korda rammutada juuli keskel kaaliumirikka väetisega, milleks sobib näiteks kaaliumnitraat (KNO3).
Kui mullas/substraadis on vähe toitaineid, võiks taimi väetada iga nädal kastmisveega ja väiksemate väetisekogustega või 2- kuni 3nädalaste vahedega ning pisut suurema normiga. Kui rammutada harvem, võib väetist puistata ka mullapinnale ning see siis kergelt pindmisesse kihti sisse segada. Koguseks võtta umbes 15 g/1 m2. Igal väetamisjärgsel kastmiskorral jõuab siis juurteni paras kogus toitaineid.
Kui taimeladvad muutuvad hoolika väetamise tagajärjel väga tumedaks ja ülemised lehed on tugevalt rullunud, on lämmastikuga üle väetatud. Selliste taimede rammutamisest lämmastikku sisaldavate väetistega tuleb pikema aja jooksul hoiduda. Millal uuesti väetist anda ja kas üldse, selle näitab jälle ära taimelatv. Kui need on muutunud peeneks ja lehed heledaks, tuleb kindlasti veel väetada, ka juuli lõpus ning isegi augustis.
Koduaias võib kasutada mineraalväetiste asemel mitmesuguseid loodusliku päritoluga väetisi. Nendeks võivad olla omavalmistatud või ka kaubandusvõrgust hangitud kompostid. Parimad saadakse veise- või hobusesõnniku baasil. 1 või ka 2 korda suve jooksul võib kasta kanasõnniku- ja adrugraanulitest valmistatud lahusega. Ainuüksi kanasõnniku- ja adrugraanulite kasutamine tomatitaimede väetamisel rikub vajaliku toitainete tasakaalu mullas ning nii taimedel kui ka viljadel tekivad mitmesugused kasvuhäired ja nn puudushaigused.
Kastmine
Jahedamate pilves ilmadega kasta 1 kord nädalas, kuumal ajal 2–3 (4) korda nädalas. Parim aeg on varahommik või hommikupoolik. Vett anda ohtralt ning harvemini, kuid mitte lasta mulda läbi kuivada, sest siis viljad lõhenevad kergesti pärast kastmist.
Viljumine
Korralikuks viljumiseks vajalik temperatuur on 13–32 °C. Viljastumist soodustab hea viljakobarate valgustatus ja taimede kerge raputamine. Külgvõrsete iganädalasel eemaldamisel ning hiljem saagi korjamisel paratamatult taimi liigutatakse, seegi aitab õite paremale viljumisele kaasa.
Tuulutamine
Haiguste leviku piiramiseks on vaja, et kasvuhoone oleks hästi tuulutatud. Parim on hoida otsmised uksed või tuulutusluugid ööpäeva ringi lahti alates sellest ajast (juunis), kui öökülmade oht on möödas ning tomatitaimed juurdunud. Ööseks sulgeda uksed-luugid alles sügisel, kui on jälle karta öökülmi. Kui kasvuhoone mõlemas otsas on uks või tuulutusluuk, hoida katuseluugid kinni, et vältida vihma ajal taimede märjaks saamist. Ööpäevaringne tuulutamine on kõige tõhusam haigusi vähendav võte, sest õhuniiskus on madal ja taimed peaaegu pidevalt kuivad, mistõttu puudub haigustekitajatel levikuks soodne võimalus.
Jõgeval aretatud tomatisorte
Kodumaised tomatisordid on tuntud hea maitse ning õhukese viljakesta poolest, sobides seetõttu hästi lauatomatiks, aga ka hoidiste valmistamiseks. Nende sortide aretustöö on toimunud kohalikes klimaatilistes tingimustes, mis tagab parima sobivuse meie aedades kasvatamiseks. Kõige tähtsamateks omadusteks on Jõgeval tomatisordi aretamisel peetud suurt saaki, haiguskindlust, varasust, head maitset, vastupidavust viljade lõhenemisele, tomati ilusat väliskuju, nende ühtlast suurust taimel. Jõgeval aretatud sordid ongi varased, andes soojal suvel piisava väetamise ja kastmise korral suure varase saagi (juuli saak) ning ka kogusaagi.
Järgnevalt kirjeldatud sordid on ruugehallituskindlad ja teistele haigustele vastupidavad.
Neist kõige uuem ja veel vähe tuntud on ’Evelle’, mille seeme jõudis kauplustesse 2015. aastal. See sort on kõrgekasvuline (indeterminantne), varane ning väga saagikas. Valminud vili on punane, piklikümar, keskmine mass 80–90 g.
Kõige populaarsem on hübriidsort ’Malle’, mis on kõrgekasvuline ja varane. Seda sorti armastatakse hea maitse ja suure saagi tõttu. ’Malle’ F1 kobaras on 5–8 kergelt lameda kujuga punase värvusega vilja, mille keskmine mass on 90 g. Vili on lõhenemisele vastupidav.
’Valve’ on poolkõrge (pooldeterminantne), varane ja saagikas sort, mille taimed lõpetavad kasvu 6.–7. kobara pealt. Kasvab 120 cm kõrguseks. Külgvõrseid moodustub vähe, mistõttu tuleb taimedel alumised 3 (4) võrset eemaldada. Teised jätta kasvama, sest nendest arenevad rikkalikult vilju kandvad kobarad. Külgmised kobarad painduvad tomatite raskuse mõjul alla, kuid ei murdu. Punane vili on kujult veidi piklik, vahel ka ümar, keskmine mass 90 g. Viljad ei lõhene.
’Maike’ on madalakasvuline (determinantne), varane, väga hea maitse ja suure saagiga sort. Taim moodustab vähe külgvõrseid, mistõttu võtta ära ainult 2 alumist, teised jätta kasvama. Külgvõrsetest kujunevad mitmeharulised rikkalikult vilju kandvad kobarad. Tomat on punane ja ümara kujuga, keskmine mass 65 g. Viljavarre kinnituskoht on väga väike. See sort on andnud aastaid Jõgeval läbiviidud sordivõrdluskatsetes kõige suuremat varast saaki.
’Terma’ on madalakasvuline, väga varane, imemaitsvate viljadega sort. Tärkamisest esimese korjeni kulub 90–95 päeva. Kobar on suur ja mitmeharuline. Tomat on väike, punane, lapikümar kuni ümar, kaalub keskmiselt 50 g. Sort on haigustele ja viljade lõhenemisele vastupidav. ՚Terma’ on kodumaistest sortidest ainuke, mis sobib tänu tomati-pruunmädanikukindlusele ja väga varasele valmimisele avamaal kasvatamiseks. Kuiva sooja suvega saab sellelt küpseid vilju juba alates juuli algusest või keskpaigast ning sügiseks valmib suur saak. Sobib kasvatada ka üksikute taimedena valgusküllases ja soojas kohas ilutaimede peenras.
’Varto’ on poolkõrge varane sort. Eriomadusena talub erinevalt teistest tomatisortidest poolvarju. Teine eriomadus on, et kannatab ööpäevaringset valgustamist, mida tomatitaimed tavaliselt ei taha. Tärkamisest esimese korjeni kulub 110–115 päeva. Taim on kompaktne, peavarre kasv lõpeb 6.–7. viljakobara järel. Tomat on punane, keskmine mass 50 g. Sobib kasvatamiseks nii kasvuhoones kui ka rõdul või toas aknalaual. Viljad on lõhenemiskindlad.
