Luustikule kasulik ja muud jutud
Puhtalt tervislikkuse seisukohast võttes on piimas tõesti palju häid toitaineid, mis räägivad selle tarvitamise poolt. Laialdaselt teatakse, et piim sisaldab kaltsiumi, mida on vaja hammaste ja luustiku tugevdamiseks kasvuaastail ning nende hea seisundi säilitamiseks hilisemas eas.
Toitumissoovituste järgi peaksid täiskasvanud päevas saama kaltsiumi 800 mg ja kasvueas noored 900 mg. Rusikareegli järgi peaks selle koguse saama, tarvitades iga päev 5-6 dl vedelaid piimatooteid ja süües lisaks veel mõned viilud juustu. Toitumissoovitustes märgitakse siiski, et piima asemel võib kasutada ka taimse päritoluga vitaminiseeritud soja- ja kaerajooke.
Piima tervislikkusega pole asi siiski nii lihtne
Kas piima homogeniseerimine ehk piimarasva lõhustamine või muul moel töötlemine põhjustab mõnedel inimesel allergianähte? Kas võivad piima kaseiinvalgu mõned liigid (A2 ja A1) tekitada kõhuvaevusi? Kas piim mängib mingit osa 1. tüüpi diabeedi laias levikus? Vastus neile küsimustele võib väga vabalt olla „ei”: piim ei tekita mao- ja soolestikuvaevusi ega põhjusta diabeeti, ent asja uurimata ei saa me olla kindlad.
Vaidlused piima mõjust luustikule on pikka aega keerelnud põhiliselt kaltsiumi ümber, ent siis tabati ära, et üksnes piimas sisalduv kaltsium ei kaitse luustikku. Piimatoodete tarbimisega ei saagi seletada luustiku seisundit, näiteks osteoporoosi esinemist või puusaluu murdumise riski. Maades, kus esineb vähe luumurde, näiteks Indias ja Jaapanis, ei saa inimesed toiduga palju kaltsiumi – ainult kolmandiku sellest kogusest, mida meile soovitatakse. Siit tekibki põhjendatud küsimus, kas erinevusi võib ehk seletada mõni muu toitumis- või eluviisitegur.
Uurijad oletavad, et luustiku head seisundit soodustab ennekõike D-vitamiin, mida vajatakse kaltsiumi imendumiseks. Paljudes maades, kus inimestel on enamasti tugev luustik, saadakse palju päikesevalgust. Päikesevalgus aga soodustab organismis D-vitamiini teket. Meil soovitatakse peaaegu kõigil võtta D-vitamiini toidulisandina. Suurtes kogustes piimatooteid ja rohkesti kala tarvitavad täiskasvanud võivad juba niigi saada küllaldasel määral D-vitamiini, aga nende hulka ei kuulu kaugeltki kõik. Pealegi võivad rohke piimatarbimisega kaasneda omad negatiivsed mõjud. Ametlikult ei soovitata kõigile korrapäraseid D-vitamiini taseme mõõtmisi, aga täpsest mõõtmisest võiks abi olla individuaalselt sobiva D-vitamiini koguse määramisel.
Teine luustikku kaitsev vitamiin näib uurimisandmete põhjal olevat K-vitamiin. Selle vajadust rõhutavad näiteks prestiižika Harvardi ülikooli toitumisasjatundjad. K-vitamiini vaegus seostub vähenenud luutihedusega ja uuringud on näidanud, et K-vitamiini saamine toidulisandina aitab asja parandada. K-vitamiini saab üsna lihtsalt ka muul moel: päevas tuleks süüa vähemalt üks annus tumerohelisi köögivilju, näiteks tumedat salatit, spinatit, nõgeseid, leht-, spargel- või rooskapsast. Paljud neist sisaldavad ka foolhapet, mis on organismile väga vajalik B-vitamiin. Kuumutamisel hävib see kergesti, mistõttu osa päevasest salatköögiviljade kogusest tasub tarvitada värskelt.
Luustiku seisundit võib D- ja K-vitamiini kaitsva toime kõrval mõjutada ka tervisesport. Õnneks pole piimanõudlust soosivad ringkonnad unustanud rõhutada inimeste füüsilise aktiivsuse tähtsust. Luustikku kaitsvate mõjurite kõrval on aga selliseidki tegureid, mis võivad luudele kahjulikud olla. Liigne valgu, fosfori ja A-vitamiini sisaldus toidus ning samuti selliste kaltsiumipreparaatide kasutamine, millele ei ole lisatud.
Hirmujuttudel pole alust
Kõige hullemad hirmujutud piima kahjulikust mõjust tervisele ei leia teadusest ega paljude inimeste kogemustest tuge. Need, kellele piim ei põhjusta kõhu- või ihuhädasid, ei tunne kindlasti vajadust rääkida asjast toitumisblogides või esineda sel teemal poleemikaveergudel. Ka piima tarbimise statistika näitab, et paljudele piim sobib ja nad tahavad seda juua.
Piimal ja piimandusel on meie oludes suur ühiskondlik tähtsus, sest see mõjutab tööhõivet ja piimatoodetel on oluline koht meie söömiskultuuris. Paljudel on ka toredaid lapsepõlvemälestusi karjamaal söövatest lehmadest või laudas käimisest. Nõuab julgust seada kahtluse alla sellist tegevusharu, mis on mõneti osa meie identiteedist.
Peame siiski kriitiliselt järele mõtlema, millal aitab põhjenduseks „nii on alati tehtud” ja millal tuleks julgesti kaaluda, kas pole piimandus praegusel kujul oma paremaid päevi juba üle elanud. Selline järeldus ei tähenda tingimata kogu piimatootmise lõpetamist, aga uuendamist vajab see ala kindlasti.
Viiteid tarkadeks valikuteks
Piim ei ole mürk, aga ka mitte vältimatult vajalik osis meie toiduvalikus. Tervislikkuse vaatevinklist osutub mõttekaks mõõdukus. See on mõttekas ka keskkonna seisukohast.
Loomsed toiduained, nagu piim, koormavad keskkonda mitmel moel. Põllumajandusliku loomakasvatuse eetilised probleemid on pannud paljud tarbijad kaaluma piima vajalikkust oma toiduvalikus.
Hapendatud piimatooted on tervise seisukohast parem valik, sest need sisaldavad soolestiku jaoks kasulikke piimhappebaktereid. Paljude seedekulgla talub hapupiimatooteid paremini kui piima.
Piima asendavaid tooteid on tänapäeval küllaldaselt saadaval. Taimsed joogid, nagu soja- ja kaerajoogid, ning neist tehtud jogurtid ja muud toidud, on hea toiteväärtusega. Eelistada tasub vitaminiseeritud variante.
Head kaltsiumiallikad on tumerohelised lehtköögiviljad, nõgesed, kibuvitsamarjad (neid müüakse nii kuivatatult kui ka külmutatud pastana), mandlid, tofu, seesamiseemned ja seesamiseemnepasta ning sojalõigud ja -hake. Need kõik sisaldavad palju teisigi toitaineid. Näiteks tumerohelistes lehtköögiviljades sisalduv K-vitamiin on kasulik luustikule.
Allikas: “Toidusaladused. Tarkade valikute jälil”.
