Ta toob välja kaks murelikku küsimust erinevatelt ühistutelt. „Esimesel juhul sai juhatuse liikmekandidaat 12 ühistu liikmelt vaid kaks poolthäält - enda ja sugulase oma. Ülejäänud kümme korteriomanikku hääletasid tema vastu. Teise näite puhul sai juhatuse liikme kandidaat ühe hääle ehk siis hääletas iseenda poolt, ülejäänud liikmed ei hääletanud, sest nad ei tahtnud teda oma majas juhatuse liikmena näha,“ rääkis Mardi. „Oluline on veel märkida, et mõlema näite puhul oli tegemist korteriomanikuga, kel vastavalt seadusele on üldkoosolekul hääleõigus.“ Mõlema näite baasil tõusetus üks põhiline küsimus: kas tõesti on võimalik saada juhatuse liikmeks ka siis, kui enamus korteriomanikke seda ei toeta?
„Juhatuse liikmete valimise õiguslik regulatsioon tuleneb mittetulundusühingute seaduse paragrahvist 22 (11): isiku valimisel loetakse üldkoosolekul valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, kui põhikirjas ei ole kehtestatud kõrgemat häältenõuet. Häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti,” selgitab Mardi.
„Seega tuginedes eelmainitule osutub valituks korteriühistu juhatuse liikme kandidaat, kes sai enim hääli ja vastuhääled õiguslikku puutumust ei oma, ehk siis – vastuhääli pole mõtet kokku lugeda. Reeglina ei ole ka ühistute põhikirjades määratud kõrgemat häältenõuet, mistõttu peabki lähtuma enim hääli saanud kandidaadi põhimõttest.“
Selleks, et korteriühistu juhatuse liikmeks ei satuks sobimatu isik, kellel tegelikult korteriomanike enamuse toetus puudub, pakub Mardi välja kolm võimalust. „Esiteks võib sätestada põhikirjas minimaalse arvulise häälte nõude. Näiteks, et kandidaat peab saama vähemalt viis häält, et osutuda valituks,” räägib ta. „Võib ka otsustada, et valitakse vähem juhatuse liikmeid. Juhul kui põhikirjas on kirjas üks kuni viis liiget, otsustatakse koosolekul, et valitakse viie liikme asemel kolm liiget.” Samuti võib Mardi sõnul teha otsuse, et kandideerima määratakse rohkem kandidaate, et oleks kandideerijate paljusus ja valituks osutuvad enim hääli saanud kandidaadid.
„Põhiliseks argumendiks ja üldreegliks korteriühistutes oluliste otsuste langetamisel on siiski teada-tuntud põhimõte - üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt on olnud koosolekul osalejate enamus,“ räägib Mardi. „Tavapärase valitsemise raames see täpselt nii ongi. Samas on olemas ka erandid, mida tuleb ühistujuhtidel teada, näiteks kui soovitakse langetada kaasomandi ajakohastamise otsus (rahvakeeli tervikrenoveerimine), peab otsuse poolt olema kvalifitseeritud häälteenamus. Sama põhimõte kehtib ka laenu võtmisel, juhul kui laenusumma ületab ühistu eelmise majandusaasta majandamiskulude summa. Erisusi on veel, kuid oluline on seejuures, et ühistujuhid neid asjaolusid teavad ja ei satu teadmatusest õigusvaidlustesse.“
