Leedlindi tööiga sõltub kohast, kuhu ta on paigaldatud, sellest, kuivõrd õhk pääseb valguslinti jahutama, ja sellest, milline on ruumi temperatuur ning muud tingimused. Õigesti paigaldatud leedriba tööaeg on 30 000 – 50 000 tundi. Kui leedriba kasutusaeg on läbi, võib selle viia kasutatud elektroonikatoodete kogumiskohta.
Uusehitiste puhul on leedvalgustuse projekteerimiseks ideaalne olukord. Kui leedribad koos oma tarvikutega on elektriprojektis arvesse võetud, on vajalikud paigaldused lihtne teha seintesse ja vahelagedesse.
Trafode hulga vajaduse ja paigalduskohad ning ühendused tasub ilmeksimatult paika panna ja konsulteerida eelnevalt nii valgustite müüja kui ka elektrikuga, kes valgusribasid paigaldama hakkab, sest pikad leedribad tekitavad pingekadusid.
Kaudse valgustuse jaoks tasub valida tugeva võimsusega leedriba, sest pindadelt peegelduv valgus on alati veidi tuhmim kui otse suunatud valgus. Dimmerdamise ehk valgustugevuse muutmise võimaluse puhul saab ka suure võimsusega valgustuse sättida hämaraks romantikavalguseks.
Valgustugevus sõltub ruumi otstarbest
Valgustuse tugevuse muutmise vajadusest on samuti hea teada anda elektrijooniste tegijale õigeaegselt. Kui leedribade dimmerdamine tehakse 1–10 V süsteemiga, läheb vaja kaht lisajuhet trafo jaoks. Kui on aga tegemist renoveeritava objektiga, kus elektrisüsteemi välja ei vahetata, siis TRIAC-dimmerdamise puhul lisajuhtmeid vaja ei lähe; ja seda varianti kasutataksegi renoveerimistöödel kõige rohkem.
Valgustugevus on maitseasi ja sõltub ruumi kasutusotstarbest. Erineva kasutusega ruumide jaoks on koostatud siiski valgustussoovitused – näiteks raamaturiiuli valgustus 4–6 W/m ehk näiteks 400 – 700 lm/m; köögivalgus 12–18 W/m ehk umbes 1300–2000 lm/m, olenevalt köögi värvidest ja valgusevajadusest.
Kuidas leedvalguslinte paigaldada?
Kui on kodu siseruumide värskendamine ette võetud, tasub ka värskendatud pindade valgustuse uuendamisele mõelda. Kõige lihtsam on alustada oma mõtete selgemaks saamist uurides internetist erinevate leedlintide valmistajate ja tarnijate pakkumisi.
Alguses tuleb mõelda, millistesse ruumidesse tahetakse üldvalgustust ja millistesse hajutatud valgustust. Seejärel peab selgeks saama, kas soovitakse romantilist valgust või tõhusat töövalgust ning seejärel tuleb täpselt välja mõõta paigalduskohad, et oskaks arvestada piisava hulga tarvikutega ja et millise võimsusega peaksid leedlindid olema ning kui palju läheb vaja trafosid. Tavaliselt müüakse leedlinte 5-meetriste rullidena ja leedprofiile 2-meetriste lattidena ja mõlemaid saab vajaduse korral pikemaks või lühemaks teha.
Kui leedlindid paigaldatakse näiteks kuhugi sellisesse ruumi, kus ei ole varem paigaldatud vastavaid seinalüliteid, on valgustuse juhtimine tihtipeale kõige mugavam korraldada juhtmevabade valgusreleedega, mispuhul ei ole tarvidust teha uut juhtmete paigaldamist lülitite tarbeks. Piisab sellest, kui valgustuseks saab voolu kas pistikupesast või statsionaarselt paigaldatud 230 V elektriühendusest, näiteks vanast väljavahetatavast päevavalgustorust.
Müügil on mitmed erinevaid juhtmevabasid RF-süsteeme ja palju erinevad tüüpe: ühe- või kaheosalisi või keeratavaid lüliteid, valgusreleesid ja kaugjuhtimispulte. Osa juhtmevabu süsteeme on võimalik ühendada kodu nutirakendustega, nagu wifi juhtimisse nutitelefoni abil, või siis kasvõi nutikodurakendustesse nagu Zigbee või Z-wave.
Vajalikud lisatarvikud
Leedprofiil on oluline lisavarustus. Müügil on nii pinna peale, süvistatuna ja nurka paigaldatavaid leedprofiile kui ka eritooteid näiteks treppide, põranda või riidekappide valgustamiseks. Lisaks on hakatud tootma hajutatud valgustuse jaoks ka vastavaid katteliistusid seintele.
Leedprofiil paigaldatakse klambritega, kruvidega, teibiga või liimiga – olenevalt sellest, milline on leedprofiil ja kuhu see paigaldatakse. Hästi paigutatud leedprofiiliga saab ka stiilset mittepimestavat hajutatud valgustust.
Opaalitooniline kaas ehk difuusor katab suurepäraselt leedlindi valgustäpid. Kui aga on soov, et leedlindi valgustäpid üldse eristatavad ei oleks, tasub valida veidi sügavam leedprofiil (umbes 10 mm->), opaalikarva kaas ja tihedaleediline leedlint, milles on vähemalt 120 led/m. Tasub arvestada sellega, et opaalikarva kaas, leedlindi tüübist sõltuvalt, vähendab valgustugevust 30–50%.
Müügil on ka kinnitusklambreid, erinevaid tarvikuid otste ja nurkade viimistlemiseks ning muu hulgas ka riputustrosse leedprofiili rippvalgustiks muutmiseks kasvõi köögi töölaua kohale või kuhu tahes töövalgustuseks.
Leedlintide liitekohad ja nurgaühendused tasub kinni joota, kuna õieti kokkujoodetud ühenduskohad on vastupidavamad kui tegelikult vastavateks ühendamisteks mõeldud kiirühendusklambrid. Samuti tasub ühenduselementide kvaliteedile tähelepanu pöörata, sest need võivad olla esimesed, mis leedvalgustussüsteemis järele annavad.
Liiga väikese võimsusega pingeallika valik võib kujuneda amatöörist leedvalgustuse paigaldajale komistuskiviks. Pingeallikas on ülekoormuskaitse – leedlint hakkab tavaliselt kas vilkuma või kustub. Pingeallikas peab olema 20–30% suurem, kui on leedlindi võimsus.
Leedlindi paigaldamine
Paigalduskatsetusteks saadi toojalt trafo, juhtmeta lüliti-dimmer ja leedriba. Riba paigaldati alumiiniumrenni sisse, mille plastist kaas oli valgusti katteks.
Paigaldamisel on esimene raskus asjaga alustamisel ja juhistega tutvumisel. Üldjuhendi puudumine tekitas kimbatust. Paketis oli palju osi, aga raske oli nende paigaldusest aru saada.
Erinevatel komponentidel oli siiski igal oma paigaldusjuhis ja karbikutele oli märgitud ühendusskeem. Kui eelmainitud juhistest oli sotti saadud ja pisiosade kasutus selge, siis sujus valgusti kokkupanek üsna kiiresti.
Trafo oli sellist tüüpi, millega sai võrguvoolu ühendada vastava ühendustarvikuga, millise ühendamisega ka mitteelektrikud hakkama saavad ja võrreldav lambipirni vahetamisega.
Enim raskust valmistas trafot väljatuleku ühendamine, kus talupojamõistusele vastupidi oli kaks plusspoolust ja kaks miinuspoolust kõrvuti. Asjatundmatu ühendas algul juhtmed mõlemasse miinuspessa ja pahandas, et trafo on rikkis. Paigaldusjuhises pole seda asjaolu mainitud ega ole selle kohta midagi leida ka internetis olevalt juhiselehelt. Õige ühenduseni jõuti katse ja eksituse meetodil, mis pole sellise paigaldustöö puhul sugugi hea lahendus.
Dimmeri paigaldus ja töölelülitamine sujus lihtsalt tootjapoolsete juhiste põhjal. Ka komplekti kuuluvate leedribade paigaldamine oli lihtne. Jootekolbi vaja ei lähe, kui kasutada kiirühendustarvikuid. Siiski soovituslikult on jootmine parim ühendamisviis. Valgusti kokkupanek alumiiniumliistule oli samuti lihtne teipkinnituse tõttu.
Karbikute kokkupanek vajab jõudu ja vastavaid tööriistu ja pelgalt taskunoaga asi ei õnnestu.
Dimmerit ei saanud kokku komplektis oleva kruviga, aga oma töötarvikute hulgast leidus sobilik.
Elektriteema põhiteadmisteks piisab, kui teada, mis on vahelduv- ja alalisvool, mis on volt ja pluss ning miinus. Valgustussüsteemi projekteerides peab oskama välja arvutada ka vajalikud vatihulgad. Väikese ja lihtsa leedvalgusti tegemisega saab hakkama kääride ja kruvikeerajaga, aga suurema ja keerulisema süsteemi puhul läheb vaja jootmist ja juhtmete koorimist.
