Õunapuud seemnetest kasvama. 17 soovitust, kuidas valida välja noortaimed
Margus Maripuu
Shutterstock

Soovides katsetada ja varudes kannatust, saad ise seemnetest kasvatada kultuurõunapuud, kui oskad teatud omaduste alusel välja valida õiged noortaimed.

Õunapuuviljades valminud seemned tuleb valida aiast, kus kasvab lähestikku mitmeid õunapuusorte. Sellisel juhul saavad õied looduslikult tolmelda, kuigi seda võib ka ise teha. Niimoodi on võimalik määrata tulevaste seemikute vanemad. Aga võib ka osta poest eri sorti õunu ning koguda külvamiseks seemneid sealt.

 

Kuidas alustada?

 

Võta küpsete viljade seemned ja pane kuivama. Värske seemne võib ka kohe sügisel mulda pista. Tähtis on, et need läbiksid külmumise faasi. Kuivatatud seemned võib asetada koos vähese veega kuni nädalaks külmikusse. Mina olen pannud need hiljem avatud kilekotti või karpi, varakevadel külvanud potti.
Seemneid ei tohi külvata peenrasse, kus need saavad kohe hiirte maiuspalaks.
Tärganud taimede hulgast tuleb teha valik. 100 seemnest saab heade maitseomaduste ja kena välimusega kuni 20 taime. Ülejäänud on metsikute omadustega, kandes vähesel määral mõruhapukaid väheldasi vilju.

Milliste kultuursete omaduste alusel valida välja õiged noortaimed?

1. Lehe kuju ja suurus – mida laiem, ovaalsem ja ümaram leht, seda parem.

2. Lehe ja tipuosa karvasus – mida viltjamad need on, seda kultuursemate omadustega.

3. Koorel olevad lõved ehk väikesed täpikesed, kriipsukesed – kui neid on palju, on tulemused head.

4. Astelde vähesus võras – lühikesed, jäigad ning teravate otstega võrsed on metsikuse tunnus. Neid ei tohi segamini ajada kandeeas puudel olevate viljapiikide, piigikeste ja rõngasokstega.

5. Pungade asetus ja kuju okstel – puhkevad pungad peavad olema viltjad, mitte läikivad, väikesed.

6. Seemiku 3. pärislehe arenemisel viitab varre kandilisus ja jämedus kultuursusele.

7. Samuti on kultuursuse näitajad võrdlemisi suur lehelaba ning selle tugev kortsulisus. Allkülje tugev karvastus, leheservade nõrgem hambulisus, ümarad leheservad. Jämedam ja lühem lehevars koos lehtede ümaravõitu kujuga, lehtede arvult suurem lehestik.

8. Kultuursusele viitab peavarre otsa tugev karvastus ning kalduvus väiksemale harunemisele.

9. Kui lehetäid ründavad noortaimi, on see märk vilja paremast maitsest tulevikus.

10. Kultuursuse tunnused on 3–4 idulehte, mis on suured ja paksud, lühike ning jäme varrekest idulehtede all.

11. Idulehtede alumise ja pealmise külje värvus näitab ära viljade värvuse. Kui peavõrse koor on tume, siis on ka vili tume.

12. Seemiku kasvu eriti varane lõppemine näitab, et vili on suvise valmivusega.

13. Tihedalt asetuvad suured lehed on märk headest kultuursetest omadustest.

14. Samuti on kultuursuse tunnusedm ümmarguse kujuga seemnetest kasvatatud, paksemate lehtedega,

nürimalt ja madalamalt sämpunud leheservadega seemikud.

15. Kultuursusele viitab lehtede allküljel olev peen ning tihe roostik, tume, läiketu ja kipraline pealmine külg, tihe karvastus.

16. Suured ümmargused okste ladvapungad, oksa kandiline kuju, külgpungade tihe ning järsult spiraalne asetus, samuti nende suurus koos tugevasti eenduvate pungaaluste padjanditega näitab, et tulevaste

õunte viljaliha on tihke struktuuriga. Pungade hõre asetus laugelt tõusval spiraaljoonel tõotab aga koredat ja mahlast viljaliha.

17. Laiakujuliste pungade tipud, mis hoiavad tihedalt vastu peavõrset, on kultuursuse tunnus.
Ent alati võib olla erandeid.

 

Lõplik valik
 

Viimast korda peaks istikud välja praakima siis, kui esimesed viljad on puudel. Seega umbkaudu 6 aasta möödudes. Osa istikuid hakkab varem, osa hiljem viljuma. Esimesel kandeaastal on viljad hädised, kuid järgnevatel aastatel võivad maitse- ja välimuse omadused muutuda nii paremaks kui halvemaks.
Kui võtta seemikult pookimiseks oks, peab teadma, et ka aluse mõju on tihti kultuursele taimele olemas. Viljade omadused võivad siis veelgi muutuda.

 

Värviüllatused
 

Valikute teel olen saanud kandeikka umbes 20 seemikut, ligikaudu 50 noortaime ootavad oma järge. Kõik nad on saadud vabatolmlemise teel. 5 seemikut on seest erivärvilised, pealegi on neil ilus koore värv. Olen puude omadused kirja pannud ning seemikutele nimed lisanud.

Selleks et saada oma õunasortidele punane värvus, kasutas Mitšurin Kesk- Aasiast pärit madalat õunapuud (Malus pumila), ristates teda vereva õunapuuga (Malus pumila ’Niedzwetzkyana’). Taimes tekkiva antotsüaani tõttu on õied, viljad ja seemned punased, võrsed ning ka puit punaka värvusega.

Punaka viljasisuga õunaseemikud olen saanud sordi ’Komsomolets’ ja ühest nimetu punase sisuga sordi vabatolmlemisest valminud seemnetest.
’Komsomoletsi’ on aretanud tuntud vene ja nõukogude aretaja I. V. Mitšurin, kes ristas sordid ’Belflöör kitaika’ ja ’Rubinovoje’.

Sarnased artiklid